”Minu Kuressaare”, Mele Pesti. Petrone Print 2021, 256+16 lk.
Mele Pesti kirjutab hästi. Kui sellele toredale ja korralikule raamatule midagi ette heita, siis ehk seda, et ta on tore ja korralik, päris lemmikuks saab minul vist teatud kiiksuga lugu. Samas, siin on neid kiikse küll, kõik on sellised pisemat sorti, sordiini all.
Ajalookihte on siin mitmeid. Esimene põlvkond ehk autori ema-isa: alt laiad püksid, kuulamisdiskod ja ilukirjandusse valatud hipilikud matkad, kus eostati Eesti kirjanduslukku läinud teoseid, muuhulgas sündis üheksa kuud hiljem ka raamatu autor. Siis kulgeb ta looga veel põlvkond tagasi. Idee on armas: läbi isiklike sidemete näidata Kuressaare ajalugu. Seal, kus on nüüd GO Spa, sõid alles hiljuti lehmad. Ja vanaema kartulimaa pale laiendati surnuaed, nii et memm puhkab nüüd enda haritud mulla sees. Vahele viskab kalakombinaadi haisu ja mõned lood lastest, kes vanematele kalu hankisid. Aga Abaja tänav on ehitatud veelt ära võetud maale, justkui Veneetsia, kus kevadeti kohati vaid kalamehekummikutes liikuda saab. Papa poogib seal tänaval oma aiakeses puid ja kasvatab küülikuid, kui aga vastaskrundile uue aja märgina spaad hakatakse ehitama, ütleb kuldsed sõnad: ”Mis seda merd ikka vahtida!”
Ja sealsamas linna keskel on 14. sajandist säilinud loss, ning on laste lindgrenlikud detektiivimängud. ”Tuulte roosis” ehk paneelmajade hoovis toimub aga vaibakloppimispuude akrobaatika. Ja ühes salakohas väikese silla all asub tunnel, kuhu upakil sisse ronida, tekk kaasa vedada ja siis otse autotee all aega veeta… Lapsed kasvavad suuremaks, saavad tööle minna. Näiteks leivakombinaadi küpsisetsehhi munakoksijaks. Siis lossiparki esimestele saabunud Rootsi turistidele limonaadi ja suveniire müüma…. Saabuvad uued ajad. Jeestikeelne Karl Vaino jõuab küll revolutsionäär Viktor Kingissepa kuju avada, aga see kuju viiakse hetk hiljem peitu, tüdrukud aga õpivad samal ajal koos klassiõe emaga ”Lambadat” tantsima ja smugeldavad diskole välismaa jopesid, mida moekalt põrandale visata…
Niisugused pisikesed ajastulood. Korralikud kirjeldused, nostalgilised äratundmised, tänuväärsed haridushetked. Minu jaoks on kõige huvitavam noore ajakirjaniku aeg ehk 2000ndate algus Eesti Ekspressis, kuigi osa sellest tegevusest toimub Kuressaarest kaugemal. Mele jõuab elada Tartus, Tallinnas ja mitmel pool mujal ilmas, peamiselt Lõuna-Ameerikas. Ning siis algab uus ring Kuressaares, päris huvitavad kinnisvara- ja identiteediotsingud, juba noore perena. Julge ja teadlik enese paika seadmine, ma ütleksin: siin on tunda põlisrahva esindaja julgus (nagu ka faktis, et Mele üldse sellise raamatu kirjutamise ette võttis, kartmata väikelinna viltuvaatajaid). Väikelinnas elamise võlu ja valu tuleb siin lehekülgedel hästi välja, doktorikraadiga kultuuriuurija hõrgul moel. Näiteks: ”Mida väiksemas kohas elad, seda tolerantsem sa kaasinimeste suhtes pead olema, sest valikut pole.” Või: ”Loodusrajad ja ostukeskused on inimeste peas-hinges sarnased, kui üks ära võtta, tuleb teine asemele.” Või küsimus: ”Kas kogukonna teeb elujõuliseks avatus või suletus?”
Soovitan seda raamatut kindlasti kõigile saaremaalastele, aga ka kõigile eestlastele, kes soovivad saada meenutuspilte lähiajaloost ja peeglit (väikelinna)eestlase mõistmiseks.