“Minu matkarajad”

“Minu matkarajad”, Rene Satsi. Petrone Print 2022, 256+16 lk.

Ma olen Rene Satsi raamatuid niimoodi lugenud, et laps on teisest maja otsast kohale jooksnud, et kas midagi on juhtunud. Miks üksinda diivanil nii koledal kombel naerda? Ühesõnaga, olen fänn, ja ilmselt tänu sellele ka see raamat sündis.

Arvata on, et Rene lihtsustab ja liialdab (humoristide trikk number 1), aga raamatu alguses maalib ta endast pildi kui inimesest, kelle vanaema elas mitte maal, vaid Balti Jaama kõrval, ja kes oli saanud keskealiseks nii, et käinud Eestis vaid metsas nimega Mets ja järves nimega Järv. Edasise ajab ta kirjastaja peale: et vaat tuli neil seal Petrone Printis mõte, et niisugune inimene tuleks Eestis metsa viia ja seal matkama panna. Nojah, tuli jah meil (mul?) selline mõte, see saigi teoks. Raamat kirjeldabki Rene umbes kuu aega kestnud teekonda Eesti matkaradel ja lisaks kõike seda, mis juhtub enne ja pärast matkaradu, ja lisaks vahel ka seda, mis ei juhtu, näiteks jooksis hunt üle tee – võibolla siiski koer või šaakal – seepeale tuleb Renele meelde lugu, kuidas ta kunagi põtra nägi. Kohati pole naljakas, aga enamasti on! Eks traagiline ja koomiline ole seotud, ja see on ju üsna tragikoomiline, kui ilma kogemusteta tegelased ostavad matkavarustuse, üritavad metsa minna ja õpivad elu tundma. ”Mitte kunagi inimkonna ajaloos pole saapad iseenesest lõpetanud hõõrumist.” Neid olukordi oleks juhtunud veel rohkem, kui nad metsas pikemalt viibinud oleks, kindel see.

Aga situatsioonikoomikat leiab paljuski just inimeste abiga, tegelaste galerii on raamatus värvikas. Lemmik(kõrval)tegelasi on mul raamatus kaks. Esiteks Helena Lotmani väike poeg, kelle mänguasju poleks tohtinud puutuda ja kellele meeldib inglise keel (”I like English!”). Teiseks muidugi Rene poolatarist kaasa Justyna, kes juba Rene ”Minu iirimaa” raamatus pildile ilmudes tõestas seda, et suudab autorit kui humoristi inspireerida. Ma mõtlesin ikka, et huvitav, kas see Justyna on tõesti nii naljakas, aga kui nad – matkaradade raamatu lõpufaasis – mulle hoovi jõudsid, pidin tunnistama, et tegu on tõesti justkui koomiksitegelasega. Kujutan ette küll, mismoodi neil see Mart Juure tagaajamise stseen Otepääl välja nägi…

Ja situatsioonikoomikat pakub ka Rene ise oma hajameelse olemisega. Näiteks broneerib ta Haapsalusse ööbimiskoha aasta aega hilisemaks kui vaja. Ja saab siis mahlakalt kirjeldada tekkinud olukorda. Mul tekkis lugedes küll küsimus: Rene, miks sul üldse oli vaja iga hinna eest Haapsallu ööseks jääda? Järgmise hommiku matk algas ju Noarootsis ja sul oli auto?

Raamatus kirjeldatud matkad ongi sellised moodsad, võiks öelda: ameerikalikud. Interneti kaudu broneeritakse tsiviliseeritud öömaja, asjad ei taha hästi autosse ära mahtuda, pargitakse parklasse, võimalikult lähedale matkaraja algusse, ja siis kõnnitakse natuke ka. Aga parem ikka kui mittematkamine! Pealegi oskab Rene osavalt guugeldada ja leiab igasuguseid kentsakaid kultuuriloolisi fakte, mis otsesel või ootamatul moel haakuvad (iga uut päeva alustab ta faktidega ajaloost selle päeva kohta, saab targemaks küll, aga oleks ehk võinud need faktid hoida Eestimaised…?)

Natuke on mul siiski kahju, et Eesti looduses ööbimist ei proovitudki ja et pikim matk oli paar tundi. Aga ma arvan ka seda, et raamatu kirjanduslikule kvaliteedile poleks see võibolla juurde andnudki, sest pikkade matkade kirjeldused lihtsalt ei ole huvitav aines. Ma olen elus nii palju ”Minu…” sarja proovitöid ja käsikirju lugenud, et julgen väita: on kõrgem pilotaaž suuta matkamisest põnev tekst toota. (Üks pikalt kandev matkalugu mulle siiski meenub, see asub Susan Luitsalu ”Minu maailma” raamatus.)

Matkaradadest tuumakam on mu meelest siin raamatus külastatud kohtade kultuurilooline pool. Näiteks Keava linnamägi, mis oli kunagi siinse tsivilisatsiooni üks keskuseid. Veidi häirima jäi, et Rene ei uurinud välja Põrgute tähendust, aga ju ei asunud see otsingumootori ülemistes kihtides. Mul on meeles (Tänu Kristel Vilbaste ”Meie joogivesi” raamatule): Põrgud on iidsed allikakoopad, meie rahvausus olulised hiiekohad, mida ristiusu toojad hakkasid nii nimetama. Paganad kogunesid oma riitusteks kuhu? Põrgusse. Rene raamatus käiakse ära Tori ja Loodi Põrgus.

Ristirahva meenutamine tuletab meelde veel ühe kergelt kraapima jäänud koha. Üks ”kaasmatkaline” oli Renel Andrus Kivirähk, aga minu meelest magas Rene siin ühe teemaliini maha. Terve raamat otsib ta taga müstilist Eestimaist rästikut, aga Kivirähki puhul oleks võinud sisse tuua ka rästikurahva teema ”Mees, kes teadis ussisõnu” raamatust… Aga see selleks. Igatahes pani autor Kivirähki matkama (seenenuga käes) ja ilma ennustama (kaugele pole mõtet minna, nagunii tuleb vihma!). Ja omaette saavutus on muidugi see, et Rene ise ei saanud mitte ühtegi seent. Kui ta nüüd just ei liialdanud kirjutades. Mõnel puhul suutis ta näiteks matkaraja kõrval põõsastes ära eksida, tundub peaagu et võimatu, aga… kes teab.

Omaette küsimus: kas ”Minu matkarajad” raamat matkama ka paneb? Minul pani küll mõtted liikuma. Ma olen kunagi teismelisena osalenud matka-turiaadidel, praeguseks olen aktiivsest matka-elustiilist ammu kõrvale jäänud. Aga võiks ju! Kas või nii, nagu seda Rene ja Justyna tegid! Tundub, et rselle aamatu suhtes ongi kriitilisemad need, kes päriselt on matkajad. Need, kes on rohkem tugitoolisportlased, suhtuvad raamatusse sõbralikumalt. Ja loodetavasti saavad ka inspiratsiooni, et kusagile minna.

PS. Kirjutasin oma muljetuse valmis ja siis piilusin, mida teised lugejad on öelnud. Ohhoo: ” Ida-Virumaa ja saared jäid vahele, nii et on võimalik ka järg kirjutada.“ Rene Satsi, „Minu uued matkarajad“?