”Meie joogivesi”, Kristel Vilbaste. Petrone Print 2022, 176+16 lk.
Ma imestan, et see raamat pole saanud rohkem märkamist. Vesi on ju nii oluline! Ja jutustatud on mõnusalt, kaasahaaravalt. Võibolla pole võimalik veekriis piisavalt hubane teema ja parem on mitte sellele mõelda? Soovitan väga sellest blokist üle saada ja vähemasti välja raalida: kus on sinu allikas, kui sul vesi kraanist kaob?
Igal juhul viib see raamat ürgsete läteteni (läte, muide, on Kagu-Eesti sõna allika asemel) nii mitmeski mõttes. Raamatus on palju folkloori, meie looduse, müütide ja talurahvatarkuse kokkupuutekohti. Aga on ka kurbust ja sotsiaalkriitikat, sest vahel pole neid lätteid enam alles. Kui paljude Eesti linnade Allika-nimelistes tänavates on toimivad allikad? Narrid allikat kaevetöödega veesoone peal – ja allikas võib kaduda. Näiteks Viimsis on vähe vanu allikaid alles ja võimalik, et põhjuseks on see, et neist kõige pühamale tehti JOKK: kaotati keskkonnaregistrist ja suunati voolama reoveesüsteemi, nii et veesilmale saaks peale ehitada.
Vastukaaluks on “allikalkäijate” rühm, kes hoolib, käib, puhastab, kaardistab. Muide, allikat tuleb regulaarselt puhastada – kuidas, ka see tehakse siin raamatus selgeks. Saab vihjeid sellegi kohta, kuidas võõralt maastikult allikat otsida, kui sul pole näiteks mobiiliühendust ega kaarte. Otsi vanade mõisate (eriti viinaköökide) ja põlistalude lähedalt, otsi kõrgendike nõlvadelt! Metsas vaata, kuhu viivad metsloomade rajad.
Kellele on tuttav arhiividetektiivindus, sellele pakuvad põnevust Kristeli otsingud oma vanaisa Gustav Vilbaste jälgedes. (Arvatavasti on kõigile põnev raamatu avapeatükk, kõrbematk 1980ndail, kui tudengid päevaks veeta jäid.) Kristel teadis, et vanaisa Gustav oli anketeerinud eesti rahvast kohalike allikate osas kunagi 1930ndate teisel poolel. Aga need paberid ja isegi kokkuvõte olid kusagile kadunud. Juhuse läbi – tuttav asendustöötaja Rahvusarhiivis – õnnestus tal vanaisa kaust lugemiseks saada. Salatsemine on mõistetav. Vanaisa kaardistas allikaid Eesti Vabariigi stateegiliseks infoks vahetult enne suurt sõda, edasi tuli nõukogude võim – ja allikad salastati kui oluline stateegiline info.
Kordan: see on oluline strateegiline info.
Siiani pole riik leidnud raha, et teha allikaäppi. Ega ole ka need Gustav Vilbaste tekstid korralikult digiteeritud (iga pilt tuleb eraldi lahti võtta ja uurida). On see halb või on see hea, ei oskagi öelda. Vähemasti ei saa allikaäpp vaenlase kätte langeda?
Igatahes on olukord praegu nii – nagu Kristel kirjutab ja ma kipun nõustuma – , et seoses küüditamiste ja linnastumisega on eestlastel maastikumälu kaduma läinud. Arvan, et seene- ja muid koriluskohti teatakse paremini kui allikaid, sest vesi tuleb ju kraanist ja poest ka.
Aga. Kui midagi juhtuks, näiteks kui elekter läheks pikemalt ära või kui joogiveetrassi tabaks mõni vastik bakter, siis saab inimene ilma veeta elada heal juhul mõne päeva. Ja allikas… see on kõige allikas.
Arhiividest leidsid Kristel ja ta kaasa Mikk Sarv ka Eesti rahva allikapärimust Hurda aegadest alates. Eestis on mitmeid allikaid, mille kohta on teada kindel lugu, kuidas sinna on peidetud varandus. Arvatavasti on need veesilmad kõik ammu detektorimeeste poolt läbi otsitud… Kuigi allikalt võetud varandus ei tegevat õnnelikuks.
Ma polnud varem mõelnud, et hiied ja allikad käisid meie rahvausus kokku, polnud ühte teiseta. Hiiepidustused kestsid pikalt ja kusagil oli ju vaja vahepeal juua. Aga kust tuleb mitmel pool koobaste nimetus Põrgu? Nõnda hakkasid kristlased nimetama maausklike kogunemiskohti. (Kohati kangastub joogivee-raamatut lugedes Kivirähki ”Mees, kes teadis ussisõnu”.)
Lisaks allikateemadele on raamatus ka muust veest. Pinnaveest, pudeliveest, kraaniveest. Autor käib ära kaevupõhjas muda välja koukimas ja uurib, miks pudelivesi kehv on jms. Aga kõige olulisem kiht siin raamatus on kindlasti see, mis tuleb maa sügavusest ja ühendab kogu inimkonda: meie allikate võrgustik, meie põhjavesi.