“Minu Inglismaa”, Ann Alari, Petrone Print 2018, 304+16 lk.
Vana hea Inglismaa – see Ann Alari versioon – algab Tartust, inglise keele kallakuga koolist ja tumeda mööbliga kodust, kus armastatakse kirjandust. Korralik ja turvaline lastetuba on tunda, kuigi seda kusagil ei rõhutata, pigem nopin selle kokku ridade vahelt.
Saame kiirelt teada peategelase peapõhjuse, miks ta pärast põgusaid õpinguid tagasi Inglismaale läks. Ühel mägimatkal sattus ta hetkeks rajal kokku ühe teise matkajaga, kes küsis inglasliku viisakusega, kas kõik on korras, kasutades fraasi ”Olete õnnelik?” Nii algas sõnademäng ja suhlus, mis pole siiani läbi saanud. Rohkem pole Derek ja Ann suhtena kordagi fookuses, aga minu meelest on see väga armast ja lugejale rahuldust pakkuv, et just suhte alguse hetk jagatud sai.
Edasi on palju pisikesi lookesi, kuhu korraks sisse minnakse, mõni lugu kestab vaid lause või kaks, aga annab oma pintslijoonekese vana hea Inglismaa tajumiseks. Kusagil näiteks on töökorras paadikuur Elisabeth I aegadest (st 16. sajandist). Keegi müüb oma maja koos kohustusega aias rebaseid toita. Keegi hotelliomanik protsessib külasjatatega, et vereplekid monogrammidega linadel on kultuurilise elamuse osa. Kuidagi agathachristie’lik!
Raamatu peale koguneb ka päris palju turisti-infot, sest Ann reisib üsna palju ringi, kombineerides seda matkamisega. Kanalisaared Inglismaa-Prantsusmaa vahel, Järvepiirkond ehk Briti Alpid, Cornwall, kui nimetada mõned kohad. Kes soovib Inglismaal matkata, sellele on raamat kindlasti hea abiline. Kes soovib lihtsalt matkahullude subkultuuri piiluda, saab samuti rahuldatud, muuhulgas isegi korraliku pahkluumurru ja sekeldused, kuidas mäe pealt tsivilisatsiooni ja haiglasse saada.
Meelde jäävad siit raamatust ka mitmed loomad-linnud, on tunda, et autor armastab ja märkab loodust. Lugu pargist: kuidas luiged narritasid koerakutsika ujuma ja peaaegu uputasid ta. Lugu kassist, kes sõitis liinibussiga. Kajakad, kes pätsasid otse sõrmede vahelt toitu. Koer, kes öösiti võõrastemaja külalisi näost lakkuda tahtis. Perenaine ei lubanud ust kinni panna, muidu koer hakkab haukuma, las parem lakub!
Igasuguseid kentsakaid võõrastemaju koguneb raamatu peale ka terve galerii. Näiteks kollektsionääridest abielupaari korraldatud võõrastemaja, kus on kasutatud kammide kollektsioon söögitoas hommikusöögi silmaulatuses… see isule väga stimuleerivalt vist ei mõju.
Ja raamatus on ka palju pisikesi kultuurifakte, Ann Alari on ikkagi kirglik kultuuri- ja kirjandusinimene (ta on näiteks Margaret Atwoodi hea tuttav ja eesti keelde tõlkija, kahjuks on Atwood kanadalanna ja siia raamatusse ei jõua muudmoodi kui et teda aeti segi Margaret Thatcheriga). Mulle need trivia-faktikesed meeldivad. Graham Greene tahtis ”Meie mees Havannas” kirjutada alguses “Meie mees Tallinnas”, päriselt?! Ma ei imesta, et ”Minu Inglismaa” on mõnes inglise keele kallakuga koolides kohustuslikuks lugemiseks saanud. Sealsamas Victor Hugo ja Charles Dickensi kõrval on juttu ka Biitlitest, Mick Jaggerist, on Diana surmast, Kate&Willsi ja Meghan&Harry pulmadest (just nii, tabloidlehtede stiilis neid nimetatud on).
Mulle on Inglismaa alati meeldinud ja mina naudin just sellist raamatut, kus saab palju Inglismaad, seda vana ja head. Siin pole eriti palju isiklikku elu (on, aga vaid Inglismaaga seotult), pole eriti palju pagulastest ja muutuvast uuest Euroopast (Brexit tuleb raamatu lõpus muidugi sisse)… Siin on see saareelanike isolatsioonis olnud oma, kohati kentsakas kultuur, mille juured ulatuvad sajandite sügavusse.