„Minu Austria“, Liina Mittermayr. Petrone Print 2019, 256+16 lk.
Selles raamatus on mitu erinevat kihti, panen nad järjest siia, võib isegi öelda, et edetabelisse: mulle kõige rohkem huvi pakkuv kõige ees.
Kõige huvitavam kiht oli minu jaoks autori tööelu värskeim vaatus, pagulastega tegelemine, täpsemalt töötab ta väljasaatmiskeskuses ehk korraldab nende põgenike elu, kes on saanud Austria riigilt väljasaatmise otsuse. Sellist nišši tänapäeva Euroopas ei ole ma kohanud üheski teises raamatus. Saab lugeda selle valdkonna konkreetsest köögipoolest, lausa WC-poolest (kultuuritus ja viha, mida elatakse välja kempsus) ja käed-rippu jõuetusest (kui Saksamaa juht Angela Merkel kuulutas, et võtab kõik tulijad vastu, jäi väike naaber Austria hädasse). Niivõrd tihedad, mõtteainest täis peatükid, ma ei hakka neid ümber jutustama, aga mainin ühe tekkinud mõtte: minu meelest saab siit ka natuke rohkem vastust sellele, miks Austria üks naaberriik Ungari nii parempoolseks keeras.
Järgmine mõnus kiht on autori töö nii suusarühmade reisisaatjana kui ka hiljem suusainstruktorina. Ainest pakuvad vene turistid, midagi pole parata, nad on omamoodi (ja) naljakad. Ja just venelaste kantseldamise peale Liina karjäär omal ajal suundus. Kellele meeldivad „Minu Tenerifest“ mahlakad vene-ainelised lood, need leiavad siit jätkupeatükke.
Mõnus kiht on kogu see Alpi suusakuurort, sealne eluolu. (Kellele meeldivad „Minu Colorado“ suusapatrulli seiklused, siis siin on paralleelmaailm.) Ma ise olen korra elus käinud mägisuusareisil ja see jättis kustumatu mulje. Need hütid-kõrtsid keset mäge, kus purjutatakse, kas siis ilusa või hirmsa ilma puhul, sattusin ühte sellisesse ka. Alla võib öösel tulla ka kelkudega! Ja suusad tasub panna nii, et üks ühte ja teine teise kohta, siis ei viitsita neid ära varastada (hea nipp).
Neid peatükke lugedes tunnen justkui silmis eredat talvepäikest ja kopsus mägede hapnikku. Kord ma nägin uuringut, et päikeses elavad mägederahvad ongi kõige õnnelikumad. Tundub usutav, kui Liina ütleb raamatu lõpus, et ta siiralt ja kirglikult armastab seda maad, kuigi mees, kelle pärast kunagi kolitud sai, on ammu lihtsalt sõber, samamoodi ka järgmine mees… Eraelust jutustab ta kuidagi muuseas ja kompleksivabalt, ei pea arvama, et tegu on seebiooperiga. Ämmadest ei saa ka muud teada, kui et nad on suured küpsetajad. Äitegelane esineb veidi rohkem, Liinat suusatama meelitades. Sest muidugi oli Liina alguses tüüpiline eestlane, kes oskas vaid lameda maa peal suusatada. Austrias õpitakse mägisuusatamist juba koolis, paljud teevad endale keskkoolis juba suusainstruktorite paberid. Raamatu alguses on naljakas peatükk sellest, kuidas Liina esimest korda mäe otsa pandi… aga tasapisi harjus ära, hakkas meeldima. Lausa niipalju, et tegi ka endale instruktori paberid ja, kombineerides seda vene keele oskusega, sattus nii sissetuleku kui lugude mõttes kullasoonele (kusagil on mainitud fakt, et nädalavahetusel võis saada venelasi kantseldades 3000-4000 eurot).
Mis kihte on raamatus veel? Ajaloolised kribalad mõjuvad huvitavalt, näiteks häda Adolf Hitleri sünnimajaga, mille eest keegi hoolitseda-vastutada ei soovi.
Ilmselt vajalik, aga mitte mu lemmik, on saksa stiilis korrektsete teemapeatükkide kiht. Milline on Austrias lasteaia-, kooli-, abielu- ja igasuguste muude asjade korraldus.
Kuidagi kohatult mõjub raamatu lõpupeatükk, pikk pajatus jõuludest. See tuleb pärast „löök näkku“ tunnet ehk pagulaste väljasaatmiskeskust, mis oli tõesti mõjus. Ma olekski vist selle meeleoluga lõpetanud… Quo vadis, Euroopa?