„Minu Muhumaa“, Katrin Pauts. Petrone Print 2021, 232+16 lk.
Me näeme üle ja üle seda lugu, võõra tõrjumise lugu. Kui palju raamatuid ja filme on maailma kultuuriloos just sel teemal! Ka see raamat jutustab seda üle ja üle… Tean, et mõnda lugejat häirivad siinsed kordused, mind mitte. Minu meelest on kogu see Muhu-raamat just niimoodi kordusi lubavalt komponeeritud: see on rütmiline, sama loo ülejutustamine, iga peatükiga tuumale lähemale jõudev.
Minu jaoks jäi tuum küll päris lõpuni avamata.
“Ema, miks me ikkagi siia elama jäime?”
See küsimus jäi peategelasel esitamata. Ma ootasin seda! Ootasin ema vastust. See oleks pidanud minu meelest tulema, näiteks pärast viimast peatükki, enne epiloogi.
(Selle Muhu-poliitikast rääkiva peatüki oleks mina välja visanud, aga noh, mul oli ka omal ajal võimalus selle raamatu toimetajaks hakata, aga mul polnud aega. See on see Suures Loos osalemata jäämise kahjutunne.)
Aga kes teab, võibolla see ongi õige, et seda küsimust ei olnud otsesõnu kirjas ja ma pean ise lugejana seda endalt küsima ja ise vastust otsima. Nagu krimka! Lugejale on kõik info antud, aga ta ei ole veel aru saanud.
Miks? Miks see Võrumaalt tulnud naine pärast mehe surma sinna elama jäi, kui ta seal nn libahundiks tehti?
Üks tsitaat raamatust, mis on minu meelest nii tabav. Siin on sees selle tüdruku valu ja uhkus. Ta armastab oma saart, omal moel. Mitte külla kuuludes. Aga Muhumaa ja küla ei ole ju üks ja seesama.
“Tahavaatepeeglis näen end järsku kui inimkujul kehastunud Muhumaad – mikrokultuuri, mis säilitas omapära ainult tänu sellele, et oli nii eraldatud.”
See on nii tabav, ja see on tee andestamisele. Tee arusaamisele, et veidrused ja teravused vermivad kultuuri. Meie külakultuuri osa on külajutud ja vägivald. Kes ellu jääb, võib kirjanikuks saada.
Mõtlesin raamatut lugedes üsna palju ka enda peale, märkasin enda elu süvakihte. Mina ka pole kunagi päris normaalne olnud, lasteaias ma ei käinud, kooli sisse päris lõpuni ei sulanud, tegin teismeeas palju poppi ja lugesin keldris raamatuid, vihkasin rahvastepalli ja matemaatikatunde. Nagu Katrin! Samas, üldjoontes arvan, et mul oli üsna tore lapsepõv, kuigi meie olime ka sisserännanute-laadsed (narmasjuursed, nagu nõuka-ajal paljudega juhtus…), aga mu ema ei olnud noor ilus lesk, kelle peale külanaised oleks pidanud kadedust tundma. Kolhoosi esimees oli meil lausa sugulase sugulane. Ja soojad-mõnusad vanavanemad elasid vaid tunni kaugusel.
Ja ma arvan, et Mulgimaa ongi paar kraadi rohkem ilmale valla ja avatuma mentaliteediga kui Muhu saar.
Aga 18-aastaselt, suvel pärast keskkooli lõppu kolisin ma sealt ära ja ma pole seal mitte kunagi olnud pikemalt tagasi kui maksimum nädal. Miks see nii on, raske seletada, olen vahel mõelnud, et õige oleks ikka tagasi lapsepõlvemaale kolida, aga lihtsalt ei tule välja, mingi äng on ikkagi (s)ees.
Seda enam imetlen ja imestan ma seda, et Katrin ja ta ema elavad raamatu lõppedes ikka oma külas edasi. (Nüüdseks on Katrini ema siitilmast lahkunud.)
…Seda Muhumaa raamatut soovitan lugeda pimedas, küünlavalgel. Raamatus on ürgset õõva, mis siis paremini esile tuleb. Mõrvad, surmad, põlengud, kättemaksud, pealekaebamised… Enda sita sisse uppumine, imiku lämmatamine padja abil, hambavalusse surnud naine. On tõestisündinud lood, on hirme, on legende. See on pinnas, kust sündis “Krimikirjanik Katrin Pauts”.
Ja on sündinud üks uus versioon libahundilugu Eesti kirjandusse.
Samas, see pole ainult libahundilugu. “Minu Muhumaa” on, nagu paljud selle sarja raamatud, mosaiikne. Muuhulgas saab isegi natuke aimu, mida Muhumaal turistina teha, ja saab põneva, hüpoteese püstitava ja kuulujutte kajastava ülevaate selle saare kultuuriloost, saab aimu, mis elu elasid lihtsad nõuka-aja inimesed seal saarel, aga ka üleüldse Eestis…
Aga kui raamat kinni on pandud ja aastad möödunud, siis jääb kõige rohkem meelde ikkagi see saab suureks kasvamise loo äng ja libahundiloo äng.
Ma loodan, et Katrin kirjutab kunagi kõik need muud raamatud, mille killud siin kaante vahel on. Näiteks raamatu kummalisest krimikirjanikust Vaselist. Ja raamatu iseenda lapsepõlvest, suureks kasvamisest. Ja oma ema saarele tuleku loo. Olgu need siis elukirjandus või ilukirjandus, aga neid tuleks mu meelest veel, edasi ja uuesti kirjutada.
Oluline detail meenub raamatu köögipoolelt. Meie kirjastuses on juhtunud üksainus kord selline lugu, et autor loeb oma lepingus kuupäeva valesti ja saadab käsikirja üks aasta varem, kui kokku lepitud! Just nii juhtus Katrini ja ”Minu Muhumaaga”. See tekst on kirjutatud ühe palanguga ja väga kiirelt.
Jah, huvitav on see Eesti kirjanduselu. On tegelased, kes on enamvähem ettearvatavad, ja on nn mustad hobused. Ma hakkasin noore ajakirjaniku Katrin Pautsiga kirju vahetama tükk aega enne seda, kui ta oma esimese krimka kirjutas. Mul on need kirjad siiani postkastis alles, kus ta ütles, et tal oli keeruline lapsepõlv ja et ta kirjutab sellest kunagi. Kui ta oli hoos, kirjutas ta pikalt ja kiiresti, ka kirju.
Ma loodan, et küla (st terve Eesti kultuur) oskab oma andeid hoida. Heameel, et ta kirjanikupalga sai ja loodetavasti tulistab palavikuliselt midagi, mis saab olema uutmoodi üllatus. Aga kust see kõik tuleb? Katrini – üksjagu keerulise – natuuri mõistmiseks pole mu meelest praeguse seisuga paremat raamatut kui ”Minu Muhumaa”.