„Minu Fidži“, Mariliis Alev. Petrone Print 2018, 223 lk+16 lk fotod.
Mariliis kasvas üles Tallinna vanalinnas ja luges seal eksootilistest saartest (näiteks sellest Kurrunurruvuti nimelisest) ja hoplaa, mõni aeg hiljem on ta Austraalias, kust suundub Fidži saarestiku poole plaaniga hääletada jahile…
„Varjud paradiisis“ on hea alapealkiri, sest mina tunnetasin nendes Fidži-lugudes nukrust. Tegelikult pole lihtne olla kodust üksinda nii kaugel kui üleüldse võimalik (kõik peatükid algavad pisikese kirjakatkega koju). Ei ole lihtne olla ka sellises limbos, et sa ei tea, kui kauaks sa siia jääd, millal leiad laheda laevukese ja seltskonna, kellega edasi seilata. Ei ole lihtne tunnistada, et sa näed enda ümber kaduvat maailma. Need saared jäävad suure tõenäosusega tulevikus üldse vee alla. Ja vesi, see on mikro- ja muiduplasti täis. Raske on paradiisisaarel olla, paradiisile kohane lai naeratus näol…. Mulle meeldisid Mariliisi endasse süüvivad mõtisklused siinseal, need tuletasid mulle meelde mu enda kunagist elukriisi ühel teisel paradiisisaarel. Sellist paradiisisaare-hiilivat-depressiooni ehk ei mõistagi see, kes ise seda läbi pole elanud. See on valus, aga omamoodi ka imeline.
“Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis enese kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna,” nii ütleb Mariliis raamatu tagakaanel.
Olen seda raamatut kolm korda alustanud, nautides lugema hakanud, iga kord olen tundnud endas nukruselaineid ja vist midagi veel, igatahes olen ma iga kord väsinud raamatust ära enne lõpuni jõudmist. Mul on tunne, et autoril oli endal ka väsimus saare-elu lõpus, see jõudis ridade vahelt ka lugejani.
Igatahes läks Mariliisi seiklus edasi, Fidžile järgnes palju uusi kohti – ja oli igasuguseid kohti olnud ka enne seda Melaneesia saarestikku (Fidži, muide, on saarestik, kokku umbes 330 saart, igaks juhuks mainin). Viimati, kui Mariliisiga kirju vahetasin, elas ta ajutiselt Uus-Meremaal.