“Neverland”
”Neverland”, Urmas Vadi. Kolm Tarka 2017, 347 lk.
Esimesena meenub mäger, kui “Neverlandile” mõtlen. Kõnelev mäger, kes ühte peategelast militaarõppusel urust piilus. See oli üks raamatu kõige sürrimaid kohti ja jääb mulle ilmselt elu lõpuni meelde.
Teisena meenub naisele mõeldud taksoteenus ainult naisjuhtidega. ”Naistelt naistele”. See võiks päriselt ju ka toimida.
Siis tuleb vembateema, seda on raamatus palju. Ripakil tillid vanade T-särkide alt paistmas. Või üks vanamemm, kes on vembateemast nii sõltuvuses, et lõpuks ei saagi aru, kust algab tema ajalooline jutustus ja kus on lihtsalt luul.
Ja ”Kuritöö ja karistus” ja Eedeni aia lugu… Ja nii edasi, palju erinevaid omavahel läbipõimunud teemasid. Peamised on kaks tegevusliini, kaks paari, mõlemad haaravalt düsfunktsionaalsed. Olen märganud, et Urmas Vadi raamatutes kordub äpu meespeategelase kuju, ka siin on mõlemad mehed just sellised, kes ei saa oma eluga hästi hakkama. Vahepeal kipuvad mehed lugemise käigus (minult vähemalt) veidi segi minema. Üks meestest suunab oma arengut seksuaalsusse, teine patriotismi-militarismi. Naised on (nii siin kui mitmes muus Vadi teoses) tugevamad, ja eks see ole tõesti elureegel, et äpud meestüübid tõmbuvad just tugevate naiste poole.
Miks ma aga raamatule siiski maksmimumpunkte ei saaks anda, on see kummaline ootusärevus, salapära, mis tegelikult lõpuks natuke luhta läheb. Ootasin, et tuleb mingi puänt, mis kõik liinid kokku sõlmib, Putinist põnenenud pruudini, kõnelevast mägrast abielukriisi lahenduseni… Üks minipuänt oli küll (hullunud näitlejanna psühhoos), aga muud liinid jäid umbes nii, et ”kui nad ära pole surnud, siis elavad kuidagi ikka edasi”…
Üks grammatikamärkus ka. Pidevalt-läbivalt oli kasutatud valesti sõna ”üksteise”. Või ongi see vabaks antud? Minu teada on kahe inimese puhul ”teineteise”, mitme inimese puhul ”üksteise”.