“Kõrboja peremees”
Kõrboja peremees”, A.H.Tammsaare. Eesti Raamat 1970, 141 lk.
Mäletavasti asus Tammsaare tulevase “Kõrboja peremehe” loo idee kallal tööle, taastudes maoperatsioonist ja tuberkoloosist, maal puhkamas, lootusetult naabertalu neiusse armunult ja oma tervise pärast alaväärsust tundes… Ta otsustas kirjutada esialgu mingi lihtsama koega armastusloo, aga loomulikult muutus see kirjutamise käigus mitmekihiliseks ja minu meelest lausa geniaalselt teraapiliseks looks.
Miks ma ütlen, et teraapiliseks?
Mulle väga meeldib romaani lõpplahendus. See pole mitte sugugi tavaline kreeka tragöödia tüüpi kurblugu, kus ”kõik soovisid head ja välja kukkus kõigi asjaosaliste õnnetu lõpp”, oh ei, minu meelest on siin lõpplahenduseks imeline leevendus. Vigane Katku Villu tapab end küll ära, aga Anna ei jooksegi minema linna, kuigi ta seda plaanib. Lahendus on hoopiski kahe naise (võiks öelda, et surnud Villu kahe südamenaise) ühendus ja uus põlvkond – noor Villu, sauna-Eevi ja surnud Villu poeg. ”Vaat siin on Kõrboja peremees!” ütleb Anna uhkelt ja omamoodi huumoriga oma isale. Ma ei suuda oma tunnet sõnadesse panna, millist lunastust ja helgust see lõpp minus tekitab.
Huvitav on kogu arenevat lugu vaadata sotsiaalsest aspektist. Kindlasti tundis Tammsaare hästi saja aasta tagust maaelu ja inimeste kombeid. Niisiis oli see täiesti normaalne ja üldse mitte ebaviisakas kohe küsida: ”Ah isa tegi talu sinu nimele. Aga kes saab peremeheks?” Tänapäeval võidakse küll seda mõelda, aga küsida pigem ei sobi.
Või Villu ja sauna-Eevi suhe. Niisiis tegi Villu Eevile lapse, ise läks (Eevi pärast kakeldes) vangi ja pärast, tagasi tulles, oli olukord ”nii ja naa”, Villu hulkus ringi, piilus liival rikka naabertalu Kõrboja-preili jälgi, vahel käis ka saunas oma ema ja pojaga elavat Eevit vaatamas… Võtmefraasiks oli Eevi ema lause, mis kõlas umbes nii: ”Kes kohe ära ei võta, ega ta siiis ei võtagi!” Ilmselt tavaline maaelu stseenike saja aasta tagant. Kuni pole ametlikult ”ära võtnud”, seni on mees vaba.
Aga see, millest iial vabaks ei saa(nud): kooselu maaga. Just seepärast sobiski kellel iganes küsida ”kes sulle peremeheks saab?”, sest abielu oli eelkõige ühine majandusüksus maa teenimiseks. Ja just seepärast ei võtnud ka Villu sauna-Eevit ära, sest Eevi oli vaene ja Villu isa lootis ikka, et poeg kosib kedagi jõukamat, lootis vähemasti niikaua, kuni pojal üks terve silm oli (aga Anna Katku vanaperemehele ka ei meeldinud… Huvitav ja omamoodi närvi ajav oli selle mehe tujusid kokku lugeda. Hästi edasi antud. Loomulikult ei jäänud Villu isa otseselt milleski süüdi, aga mina lugesin küll ridade vahelt välja selle, kuidas autor näitab, mismoodi vanema põlvkonna pidev rahulolematus tõukab nooremat põlvkonda hukatuse poole… Teades, et Tammsaare ei saanud ise oma isaga läbi, oskan ehk rohkem seda liini märgata. Minu meelest tegeles Villu kogu selle loo vältel (vangist tulnult kuni enesetapuni) aina sellega, et oma isale tõestada, et tema ka tõeline mees on ja sobib peremeheks (isa lemmikpoeg oli sõjas hukkunud). Muuhulgas saame seekord kivide purustamise käsiraamatu (öeldakse ju, et ”Tõde ja õigus” on sookuivendamise käsiraamat).
Sõnavarast veidi ka. Saja aastaga pole eesti keel eriti muutunud, kõik on arusaadav, aga muidugi on fraase, mis kadunud või teisenenud. ”Kohenema” tähendab paranemist. Seesütlevalt öeldi ”kodu”, mitte kodus. Ja öeldi ”õieti”, mitte õigesti! See viimane oli mulle üllatuseks, sest meie ju koolis õppisime, et õieti peab olema õigupoolest sünonüümiks, ei muud.