“Minu Leedu”, Sven Vahar. Petrone Print 2020. 280+16 lk.
“Minu Leedu” on mu isiklikus salajases (ja mitte liiga täpselt paika pandud) ”Minu…” sarja esitosinas, jagades seal rõõmsalt-humoorikalt ruumi ”Minu Norraga”, ”Minu Iirimaaga” ja ”Minu Osloga”.
Aga Leedul on samas ka täiesti eriline koht minu hinges. Kunagi hilises teismeeas oli mul oma ”Minu Leedu”: käisin sealmail pikal matkal, sain südamesse suured mõjutused, õppisin kaks aastat hoolega leedu keelt (eestikeelset õpikut polnud siis ega ole siiani), käisin Leedus sõpradel külas ja plaanisin sinna ülikooligi minna. Siis läks hoog üle, mälupõhja jäi igasuguseid fraase ja muidugi armastust. Samas, kui lugesin Sven Vahari raamatus küsimusi: kas oskad nimetada kohe praegu peast viis leedu rahvusrooga, viis kuulsat leedukat, viis olulist vaatamisväärsust Leedus, siis… napikas, aga isegi mina ei saa kokku! Vabandust! (Sorryukas, nagu leedukad ütlevad.)
Ja olen üpris kindel, et enamik eesti lugejaid ei tea Leedust eriti midagi. Siin on vist põhjuseks meie alaväärsuskompleks: kui võimalik, lükkaksime end üldse lahti ja sõuaksime laiuskraadi võrra põhja poole. Teisiti öeldes: Eesti tahaks hakkama saada ilma Baltimaade sildita.
See raamat teeb suure teene Balti ühtuse (taas)tekkimiseks või vähemalt meeldetuletamiseks – nimetet ühtsus oli tipus 1980ndate lõpus, ajaloolisel laulva revolutsiooni ajastul. Ilmus raamat aga ka ise ajaloolisel hetkel, aprillis 2020, muutudes tol koroonasuvel bestselleriks: reisida kaugele ei saanud, nii sõitsidki paljud eestlased, raamatud näpus, Leedumaale. Väga tore! (Labai gerai!) Iga eestlane võiks selle raamatu läbi lugeda, oma tühja kohta teadmistes täita ja ka Leedus ise ära käia!
Raamat algab plusside-miinuste lugemisega. Töökoha vastuvõtmisel oli plusse palju ja erinevaid. Miinuseid oli üks, täiesti arusaadav. ”See on ju Leedu?!” Õnneks olid Sven ja ta abikaasa piisavalt julged, pakkisid oma auto asju täis (leidsid ka üles puldi, millega väravast läbi murda) ja sõitsid riiki, kus nad enne käinudki polnud. Korterit ka polnud, ja seiklused algasid, esimesteks magusateks tegelasteks kinnisvaramaaklerid. Svenil on anne lühikeste tõmmetega julgelt karaktereid luua, samal ajal jututempot hoides. Raamatus on palju minisketše, minule meeldejäävamad on üks naabrinaine, kes käis naabermaja katusel pikutamas ja kelle järgi sai ilma ennustada, ja ühes bussis istuv vene abielupaar oma köögiremondi-dialoogiga. Vaid paar lauset ja niisugused värvid!
Minu jaoks on see ideaalne “Minu…” sarja raamat. Huvitav on lugeda, aga ei ole samas tunnet, et miskit on jutustatud odava populaarsuse saamiseks. Igal pool jäävad jalgu kultuurišoki(kese)d ehk teise maa eripärad. Maakleritele peab helistama. Telekapult võib olla vändaga. Üürika magamistoas võib olla peremehe püssiiseif. Spaade riideruumis tuleb kanda trussikuid kuni dušikabiini ukseni…. Ja miks nad kritseldavad kriidida mingeid koode oma uste kohale? Seda vastust ei arvaks vist küll üksi eestlane omapäi ära.
Kokku tekib arusaam sellest omapärasest, katoliiklikust ja meiega võrreldes lõunamaisest rahvast. Väga oluline osa leedukate mõistmisel on fakt, et nende jaoks algas omariiklus aastal 1253 ja nad päriselt ostavad poest lipuvärvides träna ja laulavad hümni (ka omaette, kui õige aeg käes ja nad parasjagu üksi on) ja õmblevad kilomeetripikkuseid lippe ja usuvad muinasjutulaadseid ajaloolisi esivanemaid. Meie, eestlased, vist päriselt ei usu, et Kalev(ipoeg) olemas oli? Leedukad usuvad ja teavad, vahel ka usuvad, et teavad oma rahvuse ja riigi algust, müütilisi esiisasid. Ja Sven on selle heas mõttes muinasjutuväe suutnud oma raamatus edastada.
Lisaks Leedule jookseb raamatus väga mõnusalt Sveni enda arengulugu ja perelugu. Kui midagi ette heita, siis mõnel puhul ehk seda, et saame juba vihjeid ja alles siis tuleb lugu ise. Eriti see lapse sünd. Järsku hakkas kõrvallausetes last sisse viskama, nagu muuseas. Siis tuli rasedus ja pinget üles ehitav peatükk sellest, kuidas tulevased vanemad käisid sünnitusmaja otsimas… Edasi tuli millegipärast hoopis muude teemadega peatükk ja jõudsin juba pahandada, et kas ongi kõik… ja siis algas sünnitus! Ei midagi liiga privaatset, aga mahlakalt kirjeldatud kogu see postsovetlik õhustik. Ma ei tahaks nii öelda, aga see, et Leedu on Eestist umbes kümme aastat maas, tuleb raamatust välja küll. Kohati pole asi ka arengus, mõnes osas on neil ka lihtsalt teine maitse kui meil (näiteks kristall-lühtrid jõusaalis). Aga nad on raamatu põhjal sümpaatsed ja tahaks sinna reisile minna küll.
Selleski osas on raamat tugev, suudab jagada just parasjagu selliseid reisijale vajalikke nippe ja teadmisi, mis niipea ei vanane (näiteks et Aasia toidukohad on Leedus õudsed või et kõige ägedam linnaosa Vilniuses on Ušupis oma isikliku riigiga).
Natuke võib eestlasel küll raamatut lugedes tekkida segaduse ja piinlikkuse moment. Kuidas need leedukad tegelikult mind näevad, kui ma Leetu lähen?… Mina küll ei teadnud, et neil eestlastest NII palju anekdoote on! Ei teadnud ka seda, et korvpallur Gert Kullamäe NII kuulus Leedus on ja et tema järgi hakati eestlasi kutsuma Kuliamajadeks! Või et neil on olnud lausa loosung: “Olgem rohkem nagu eestlased – tegutseme aeglaselt, aga aasta lõpuks oleme ikka kõigist ees!”
Leedu on nagu äraunustatud õde (või vend), kes kogu aeg kusagil nurga taga edasi on elanud. Sain siit raamatust ka sotti, et leedukad pole kunagi Balti ühtsust ära unustanud. „Ärgake, Baltimaad!“ laul on seal ikka populaarne ja Balti ketile on seal tehtud mälestusmärk.
Raamatus on veel palju kihte (korvpallihullusest ja kohupiimahullusest on hästi kirjutatud, parasjagu on leedu keelt õpetatud, ports korraga… mina muide teadsin kõiki muid sõnu, oli vaid üks täiesti uus: ma ei teadnud, et Ereliukas on Kotkake). Imestan ja imetlen, et kõigist nendest kihtidest hoolimata püsib lugu täitsa kindlalt koos.
Aitäh, Sven. Ačiū! Tänulik peaks olema nii Leedu riik kui eesti lugeja selle raamatu eest.