”Minu Brüssel”, Inga Höglund, Petrone Print 2025, 235 + 16 lk.
Inga on koostööaltis ja sõbralik, see sai selgeks esimesest kokkupuutest peale – mina ta internetisügavustest üles leidsin ja suhtlema asusin, raamatut, esialgu proovitööd kirjutama meelitasin. Pean tunnistama, et minus oli esmase suhtluse alustamisel natuke eelarvamust: eluaegne euroametnik, kas ka inimene temas pärast seda ikka alles on? Ojaa.
Mulle meeldib Inga isiksus, mis raamatu lehekülgedel avaneb. Jutukas, humoorikas. Siiralt usklik, kui nii võib öelda, nimelt Euroopa Liidusse uskuv. See mõjub värskendavalt. Eelkõige usub Inga sellesse, et üksikiskul (ja väikesel rahvakillul) on jõudu süsteemis midagi muuta.
Mulle meeldib ka Inga ausus, kui ta lugejatele Brüsselit avama hakkab. Tõsi, Brüssel ise mulle eriti ei meeldi, eriti see raamatu alguse Brüssel. Ingal on võrdlustaustaks kodulinn Tartu, seejärel maailmalinnad, kus ta elas enna europealinna kolimist, eelkõige Berliin, Köln ja Bonn, kõik ilusamad ja loogilisemad kui Brüssel. Oot, mida Brüssel mulle meenutab? Minul tekib oma elukogemust arvestades võrdlustaustaks eelkõige New York, see tähendab, Inga raamatu abiga Brüsselit ette kujutades jõudsin ma oma kunagise imestamiseni: kuidas saab nii äge koht nii räpane ja imelik olla? Ma ei ole tegelikult mitte kunagi elus Brüsselis käinud. Pidasin seda linna enne seda raamatut pigem roheliseks ja korralikuks linnaks. Aga avanema hakkas räpane ja põnev hullumaja, prügihunnikud, hull liiklus, sensoorne ülekoormus. Jah, parke on ka, aga kogu selles boheemluses ja lärmakas rahvaste paabelis jäävad need varju mingisuguste kentsakate prügisorteerimise süsteemide ja muude logistiliste hädade varju.
Inga kirjutab mõnuga üles anekdootlikke lugusid, näiteks kuidas ”Väike Alexander” peab kooli minema (Alexander on tegelikult täismees, aga süsteem arvestab linna kolimise aastat sünniaastaks ja saadab järjest uusi kooliteateid). Brüssel koosneb tegelikult 19 erinevast linnast koos oma linnapeadega. Kohati tundub, et paralleelselt jookseb 19 erinevat kilplaste raamatut, ja arvestagem, et nendes 19 linnas elavad 180 erineva rahvuse esindajad, kes kõik proovivad pihta saada, kuidas see elu seal käib. Mu lemmik siin raamatus ongi kurioosumite peatükk ”See ei ole…” Igasugused torumehed, kolijad, politseinikud, tänavaparandajad ja muud remondimehed….
Mis mulle siin raamatus aga ei meeldi, on heietavad-arutlevad peatükid, kus kokku pandud palju erinevaid ”rääkivaid päid” ehk Inga suur tutvusringkond, kes kõik midagi arvavad ja kõik omavahel segi kipuvad minema, sest lihtsalt tsitaatide põhjal ei ärka keegi ellu. Ingal on ajakirjaniku taust (mäletan juttu temast: ”võimleja-spordiajakirjanik”, kes kadus Euroopasse ja sisenes sportliku hasardiga euroametnike süsteemi). Ajakirjanikud kirjutavadki ju lugusid, mis koosnevad tsitaatidest, kus keegi nendib, märgib, sõnab, väidab… Nendes peatükkides lõi sisse ajakirjanik, aga midagi jäi nagu puudu.
Euroametnikuks saamise kadalipust on raamatus tegelikult vähem, kui ma arvasin (see-eest on palju näiteks toidust!). Võimalik, et see kadalipp ongi igav protsess, või siis ei tohtinud Inga sellest kirjutada. Üks kõnekas fakt: otsusest kandideerida kuni teostuseni läks tal kuus aastat.
Muide, selle raamatu kaane leidsin mina. Meie kirjastuses tulevad kaanevariandid tavaliselt autorilt. Mingi sisetunde peale otsisin ma seekord ka ise pildiotsinguga ”Brüsseli katuseid” ja leidsin selle imelise karamellikarva päikeseloojangu. Igatahes kui ma kunagi Brüsselisse satun, siis soovin ma minna mõnda katusekohvikusse ja sellele omapärasele pulbitsevale segadikule ülalt alla vaadata, silmapiiri tunnetada. Milline see Brüssel siis ikkagi on, kas ta on New Yorgi moodi segadik? Kas seal toimuvad lõppkokkuvõttes head asjad, kas ta on õigel kursil? Raamatu lõpuks on Inga igatahes Brüsseliga harjunud ja selle elukeskkonna võludele aina enam pihta hakanud saama.