“Siid”
“Siid”, Alessandro Baricco, itaalia keelest tõlkinud Anne Kalling. Varrak 2002, 96 lk.
„Siidi“ soovitas mulle juba ammu-ammu keegi, kui ma kord palusin kusagil avalikus postituses „midagi hingele“. Pealkiri ja autor jäid meelde, aga miskipärast raamatuni ma ei jõudnud enne kui nüüd.
Ja nüüd… meeldis see raamat mulle nii väga, et lugesin seda kaks korda järjest. See polnud muidugi ka väga keeruline, sest lehekülgi on vähe, sõnu hõredalt, tegu on justkui proosapoeemiga.
Kohe algatuseks ütleb autor ise, et sellel lool siin on valge kõla. ”Valget muusikat mängitakse mahedalt ja selle järgi tantsitakse aeglaselt.” Mulle meenub seepeale, kuidas Fred Jüssi käis inglastele Eesti metsas salvestamas metsavaikuse häält. See pole sama, mis kliiniline vaikus, ka vaikses metsas mitte. Fredi salvestatu oli roheline vaikus. Aga milline on valge vaikus ja kuidas on see seotud siidiga?… Seda saab siit raamatust teada, aga sõnades otse seletada seda ei saa.
Lugu toimub 19. sajandi Euroopas (aga ka läbi Venemaa Jaapanisse minnes) ja muinasjutu kombel on siin loos kordused. Siin on armastust, on lojaalsust, on surma. Kõik see on justkui sordiini all ja pidevalt kogub end tunne, et nüüd juhtub midagi. Kas valgest vaikusest koguneb laviin? Eks üht-teist juhtub ka, aga ootus on pingerikkam kui see, mis ridades juhtub.
Mu lemmik on lõpupeatükk. Aastad mööduvad, peategelane tegeleb toimetustega, mis ei lase tal end liialt õnnetuna tunda. Aga vahel läheb ta alla järve äärde ja veedab tunde veepinda vaadeldes, kuni talle tundub, et ta näeb veepinnal kerget, seletamatut vaatepilti sellest, mis oli olnud tema elu.
(Ja siin pole öeldud, et ta näeb seda, mis ta elu olla ei saanud… Aga see on siinsamas, mahedalt, sõnade vahel…)
Väga ilus raamat ja saan täiesti aru tema maailmakuulsusest, auhindadest ja fenomenist.