“Inglite linn”
„Inglite linn“, Mann Loper, Lummur 2022, 200 lk.
Olen kunagi suure huviga ära vaadanud düstoopiasarja „The 100“, peategelasteks on seal hilisteismelised, kes maailmalõpujärgsesse maailma sündinud. (Sündmused põhinevad samanimelisel raamatusarjal).
KUI ma poleks seda sarja näinud, siis oleksin ehk „Inglite Linna“ suhtunud soosivamalt. Ma lihtsalt ei olnud eriti üllatunud ja arvasin poole peal ära, mis on kogu masinate-inimeste sõja algpõhjuseks, sest „The 100“ sarja tuum oli täpselt sama. Väga loogiline ka. Kui tehisintellekt peab kaitsma loodust üldiselt ja planeeti, siis vähegi olukorrale peale vaadates on vähegi ratsionaalsel mõtlejal selge, milline eluvorm on selle planeedi suurim probleem…
Kirjeldus on „Inglite linnas“ ladus, mulle meeldib autori stiil ja sirgjoonelisus kohe avasõnades, sissejuhatuses. Aga samas tema peategelased jäävad üsna üheülbalisteks. Jah, saan aru, see ongi noortekas.
Kõige huvitavam mõte, mis mind lugedes tabas, oli see, mismoodi masinad saavad inimesi pidada nagu koduloomi. Saab valida välja tervemad isendid ja tekitada neile „tunnetatud paratamatus“, seisund,
mis tuntud ka „vabaduse“ nime all. Jah, võibolla me oleme ka päriselt siin ja praegu kellegi koduloomad ja meiega tehakse eksperimente, ikka kõrgema hüvanguks, liigi arengu jaoks? Raamatuski tuleb see põgusalt jutuks, et mis on hea liigile, ei pea olema hea üksikisikule, ja vastupidi. Ning mis on liiga mugav, võib arengu kinni panna… Nii et mõtteainet sai raamatust küll.

