„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“

„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“, Criteria VMG 2017, 144 lk.
Loomulikult ei saa sellest raamatust rääkides mitte kuidagi üle ega ümber filmiversiooni Agnesest ja Gabrielist. Nende armastuse tekkimise lugu on minu meelest enamvähem ühesugune raamatus ja filmis.
Edasi võib leida vähemalt sada erinevust. Kõige suurem neist on ilmselt röövel Siim (raamatus), kellest saab sõber Siim (filmis). Ja lustakat nunna raamatus ei ole. Aga Agnese rüütlist isa pole filmis. Ja väga palju taustateemasid jääb filmis avamata. Kes oli see hall vanamees, kes Gabrieli jõest päästis ja elule äratas? Miks ei sallinud abtiss oma õetütart Agnest? Ja raamatus on põhjus, miks junkur Hans peaks Agnese omale naiseks saama, hoopis teine kui filmis.
Mulle väga meeldivad paljud killud filmist (stsenarist Arvo Valtoni ja toimetaja Lennart Meri loodud), aga mitte neist ei tahaks kõnelda, kui jutuks on raamat. Igal juhul oleks see raamat ka ilma kultusfilmile põhjaks saamiseta siiani ajaproovile vastu pidanud. Siin on seiklust, armastust, huumorit, ajalugu, kõike parajal määral. Kaasahaarav lugu, igas mõttes stiilne.
Minu meelest on seda raamatut (nagu ka kõiki teisi Bornhöhe raamatuid) huvitav lugeda muuhulgas ka seepärast, et tunnetada eesti keele muutumist. Vahel tekib sellest omamoodi huumor. „Preilil kadus näolt vähemgi jumestus“ on üks hea näide. „Kirstu sisikonnast tuli veel palju välja“ või „kuulda polnud ei kippu ega kappu“ on juba peenem huumor, või õigemini isegi mitte huumor, aga lihtsalt… keeletunnetus. Tjah, on see plaanitud huumor või on on see aja möödumisega sinna tekkinud… Kui üks mees teist vaatab, „hambad lõgisemas“ ja teine teist vastu vahib, „põnevil ilmega“, siis mine võta kinni, mis see on!
Ja omaette tasand on ajaloo õppimine. Bornhöhet huvitas ajalugu, aga ta (erinevalt oma onupojast Eduard Vildest) ei koorma lugejat liiga pikkade ajalooliste heietustega. Tegevus muutub kiirelt ja samal ajal saame päris hea ülevaate sellest segadusest, milles meie maa ja rahvas elas Liivi sõja ajal.
Huvitav on märgata, kuidas Ivan Julm ei olnudki Bornhöhe tegelaste jaoks negatiivne kangelane. Temalt oodati väidetavalt stabiilsust. Kõik on autori kätes (ja ajaloolaste kätes), milliseks kedagi-midagi jutustades muuta!
Ja Ivo Schenkenberg ei olnud ju tegelikult halb inimene, ta oleks võinud olla meie ajalookangelane number üks, meie enda Robin Hood, aga kuna Bornhöhe andis talle vürst Gabrieli vastiku võõrasvenna rolli, siis rikkus ta selle reaalse ajaloolise tegelase maine ilmselt igavesti…