“Vanataadi kinnas”, Mare Müürsepp ja Kertu Sillaste, Tammerraamat 2022, 40 lk.
Ma teadsin seda muinaslugu küll, olen inglise keeles lugenud loo ukraina päritolu versiooni, mis samuti imeliste illustratsioonidega (Jan Brett “The Mitten”). Aga Mare Müürsepa ja Kertu Sillaste tirelraamat suutis oma versiooniga üllatada. Ühel pool raamatut algab lugu vanataadi kindast, mille too metsas ära kaotab, teisel pool algab seesama kaotatud kinda lugu linnas. Ja lugu ise on ikka seesama vana hea hubane peitu pugemise ja ühtehoidmise lugu: kellelgi on külm ja otsib sooja hubases kindas, keegi jookseb mööda, otsib ka sooja ja võetakse ka seltsi… Kinnas aina venib ja sinna mahub terve seltskond, kuni…
Vaat selline muinasjutt.
Kertu Sillaste kollaažid, mis kasutavad igasuguseid lastele äratuntavaid objekte, need on minu meelest maailma tipptasemel, nii palju kui mina kusagile rahvusvahelistele raamatumessidele olen sattunud. Vanamehe ürbiks on vee poolt põnevaks uhutud puutükk, piibuks on võti, puud on pliiatsitest, jäätisepulkadest ja samblatuttidest. Peategelane on aga üks päris tõeline kootud labakinnas.
Ma usun, et selliselt illustreeritud raamat arendab laste kunstimeelt ja julgustab neid ise avatumalt kunsti tegema. Isegi minu 12-aastane ei pidanud raamatut “titekaks” ja uuris huviga detaile, millest see lugu pildiliselt püsti on pandud.
