”Vana aja koolilood”, Tiia Toomet ja Jaan Tammsaar, Varrak 2018, 64 lk.
See raamat oli minu jaoks ajalooline: kõige viimane raamat, mis ma oma noorimale lapsele (toona 10) algusest lõpuni unejuttudeks ette lugesin. Edasi vajus asi ära, laps kasvas suureks, luges – või ei lugenud – ja tegutses ise.
Seda raamatut oli igatahes väga mõnus eelteismelisele ette lugeda ja jutuaineks kasutada, iga natukese aja tagant lugemises pausi pidades… Läksin kooli 26 aastat pärast Tiia Toometit, niisiis põlvkond hiljem. Lapse perspektivist vaadates on see kõik muidugi üks ja sama ”vana aeg”. Eks lapsel ole ikka huvitav oma isikliku lapsevanema mälestuslugusid kuulata, isegi kui ta põlvkondade kihte ei taju veel. Mis mu meelest kõige olulisem: see raamat on võimalus tekitada vestlusaineid, suguvõsa isiklikku mälupanka täiendada… Ja mitte ainult vanemalt nooremale infot andes, tegelikult on see võimalus ka oma lapse kooliaja kohta teada saada. Kas su lapse koolitundides tänapäeval saadetakse paberkirju? Kas ta teab, mis on ”laevade pommitamine”? Mida nemad vahetunnil teevad, kas neid jalutama ka aetakse? jne…
Nii et arvan, et see on õnnestunud raamat mitmes mõttes. Võtame välise poole: Jaan Tammsaare kollaažlik kujundus on moodne ja haarav, illustratsioonide kihte võibki jääda uurima, kujutan ette, kui palju vaeva on nende kokkupanekuga nähtud. Lastele mõeldud raamatuid nõuka-ajast on teisigi (minu riiulilt paistavad kohe Jaak Juske ja Piret Tali omad), aga need teised ei ole nii visuaalsed.
Ja samal ajal jookseb lugu, mis samuti on õnnestunud. Olgem ausad, tegelikult on need siin Tiia Toometi koolipõlve stiliseeritud memuaarid. Vahepeal on selgitatud reegleid ja suundumusi, ”vanasti oli nii” ja siis lähevb see üldine jutt sujuvalt üle lugudeks. On nimelised tegelased, on ka peategelane, kellele tekstis viidatakse sinavormis ja minevikus. ”Kas sa siis tõesti kaebasid? Oma arust tahtsid ju ainult õigust…”
Vähe on selliseid raamatuid, mis korraga mitut põlvkonda kõnetaks, ja minu meelest Tiia Toometi koolipõlvememuaarid seda teevad. Huvitavalt palju tundsin ma nostalgiat, võiks lausa öelda, et armastust, kui vaatasin kangelaspioneeride pilte. Ma tean väga hästi seda raamatut, kust need pildid on võetud! Oi, kuidas ma neile pioneeriseiklustele kunagi kaasa elasin! Kui skisofreeniline ja ikkagi armas oli see aeg, kõik see kompott salaja jõulupidamisest, Lenini ja Stalini narritamisest ja pioneeriromantikast. Seda ajastut on Tiia Toomet mõnusate lugudena edasi andnud. Tal on detailisilma ja -mälu, mis teevad selle raamatu tänuväärseks ajastudokumendiks (mina näiteks ei teadnudki, et kaelarätte tehti kahest eri materjalist), tal on empaatiat (lood teistest lastest on ausad, aga mitte hinnangut andvad). Stseenid vahelduvad kiirelt, lood jäävad mõnes mõttes lõpetamata, aga selles on stiili. Me ei peagi teada saama, mis saab geeniuspoisist või kõva peaga tüdrukust või lastehalvatusse jäänud tantsijatüdrukust edaspidi. Nad jäävad lihtsalt sinna, kus nad on. Vana aja koolilugudesse.
Ja aeg kulgeb, kõik muutub. Selge see, et muutub, aga kui sa seda detailides näed, siis see puudutab. Raamatus on nii palju asju, mida tänapäeva laps enam ei kohta: sukatripid, koolivormi põlled, kirjutamissuled… Need olid juba minu ajal midagi sellist, mida ma küll teoorias teadsin, aga emade-vanaemade kooliaega lahterdasin. Ja muidugi on raamatus küllaga detaile, mida mina mäletan oma kooliajast ja mille kohtamine tekitab ammuunustatu-meeldetuletamise rõõmu. Ahjaa, sussikotid, salmikud, kirjatehnika vihikud, kaelarätikontrollid…. Ja on asju, mille piirialadel mu lapsed on kasvanud. Ma olen näiteks veel see imelik, kes üritas oma lastele õpetada, kuidas jõupaberit õpikute ümber panna, aga selgeks nad seda eriti ei saanud.
Siinseal viskab ka keelemuutuse vimkasid sissse. ”Vanal ajal polnud ranitsaid…” lugesin ma lapsele, ja tema küsis: ”Mida ei olnud?” Huvitav, taas aja kulg. Nüüd öeldakse seljakott, mitte ranits. Ei tea, kuhu see sõna kadus.
Nii et tänu, au ja kiitus. Tiia Toomet on oma vana aja lugudega andnud Eesti lastekirjandusele tänuväärt panuse ja kõigist tema vana aja lugudest on see minu lemmik. Aga pisike tilk keeleteemalist kriitikat ka. Timurlased käisid salaja vanainimestel puid ikka lõhkumas, mitte raiumas! Raiutakse jala peal seivat puud ja siis saab seda edasi küttepuuks lõhkuda. Selles olen ma täitsa kindel, mäletan lapsepõlvest, kuidas seda mulle selgeks tehti. Või öeldakse kusagil mujal teistmoodi?