“Üks koletu lugu”, Anatoli Aleksin. Tõlkinud Kädi Kokk. Eesti Raamat 1984, 159 lk.
Olin nädalavahetusel maal isakodus ja mõnuga vaatasin seal riiulites ringi, otsisin õblukesi, teiste varju peitu jäänud raamatuid. Kuni pilk jäi pidama…
Anatoli Aleksin! Ta oli kunagi hilises teismeeas mu lemmikkirjanike hulgas, tema kirjutatud on ka romaan “Seeva Kotlovi imelised seiklused” ja jutukogu “Üleeile ja ülehomme”. Südamlik ja humoorikas autor, tõesti imetlen tema stiili ja imetlesin juba umbes 12aastaselt..
Kui õblukese nostalgialeiu kätte võtsin, siis tuvastasin pealmises mälukihis vaid ühe asja: osa loo tegevusest toimub maa all, kusagil keldris, tegelased on sinna kinni pandud. (Seeva Kotlovist näiteks mäletan seda, kuidas ta pere kolis kusagile põhja, polaarpäeva, ja kuidas vaibad akende ette ööseks pandi… Novellikogust mäletan mingit vana õpetajat, kellega kohtumine toimus ammu pärast kooli lõppu… Ongi kõik, mälus on üks episood raamatu kohta, aga samas on alles fluidum, meeleolu…)
Meenus ka see, et ma olen kunagi kusagil seda raamatut nimetanud “Pole koletumat lugu”. See lihtsalt kõlab nii hästi! Kus ja miks ma seda nii nimetasin, kas oma peas või seltskonnas või raamatukogus, seda ma ei mäleta. Nii on.
Aga jah, tegelikult on kindlasti koletumat lugu 
. See lugu on täiesti korralikult fabuleeritud ja kohati täitsa põnev, aga lõppkokkuvõttes polegi midagi hullu. Muhekrimi! Kui muhekrimina läheb arvesse see, et ainus nn laip on tegelikult õppeotstarbeline, sildiga varustatud skelett. Aga see asub keldris ja keldriuks on tõesti lukku löödud.
. See lugu on täiesti korralikult fabuleeritud ja kohati täitsa põnev, aga lõppkokkuvõttes polegi midagi hullu. Muhekrimi! Kui muhekrimina läheb arvesse see, et ainus nn laip on tegelikult õppeotstarbeline, sildiga varustatud skelett. Aga see asub keldris ja keldriuks on tõesti lukku löödud.Lugedes imetlesin autori sooja huumorit. “Mironova oli kõige heledapäisem ja kõige püüdlikum olend meie klassis. Ta näis mõtlevat alati ainult ühest – kuidas ta saaks mis tahes asjas normi ületada.” Selline väike stiilinäide.
Loo tegelased on kuuenda klassi õpilased, lugu jutustab minategelane Alik, kõik teda ümbritsevad poisid ja tüdrukud ja õpetajad eristuvad värviliste isiksustena, kelle loomujooned on pintseldatud just nii, et saab nalja ja samas on veel peaaegu usutav.
Paber ja trükk on ka imehästi säilinud (1984. aastal ei hoitud vist paberi pealt veel kokku?), igatahes väga mõnus oli seda pisikest noortekrimkat üle lugeda. Ma soovitaksin seda ka tänapäeva noortele, see on täitsa kaasahaarav, ja siin on sees ka omamoodi harivaid retroelemente. Üks oluline kriminulli-niit on näiteks see, et uuest korterist ei saa helistada, uude korterisse ei ole ju telefoni veel sisse pandud…