„Tasuja. Villu võitlused“
„Tasuja. Villu võitlused“, Eduard Bornhöhe. Eesti Raamat 1971, 160 lk.
Mõelda vaid, et autor oli vaid 16, kui ta „Tasuja“ jutustuse (või lühiromaani) kirjutas. Muidugi on see tugevates toonides romantiline teos, aga sellena tõesti stiilipuhas ja mis oluline, põnev jälgida.
Raamat annab 1343. aasta kevadel toimunud segadustest päris lihtsa ja hea ülevaate… Lihtsamat vist ei saagi anda, sest sel kevadel valitses erinevate jõujoonte vahel suuur segadus. Kes millal kellele appi tuleb? Ja miks neli eestlaste vanemad/kuningat Paide ordulossi läksid?
Igatahes on Bonrhöhe minu jaoks tõeline „muhekrimi“, turvatunde allikas, kuigi ma ei oska lõpuni mõista, mis turvatunne see siin nii väga ikka on, „verevihm lumel“ ja pidev alandus ja vägivald, aga midagi siin on…. Lapsena lugesin Bornhöhe „Ajaloolised jutustused“ raamatut eest- ja tagantotsast, arvatavasti iga kord, kui talvel haige olin ja koolist puudusin. „Tasujast“ mäletan kõige paremini seda stseeni, kuidas Jaanus lossi keldrist oma isani jõudis… tema rohekaks muutunud surnukehani. Selle loo otsa oli hea lugeda „Villu võitlusi“, mis minu meelest veel kohutavam (ja omamoodi erutavam) oli ja samamoodi rohelise surnukehaga lõppes… Neis lugudes on tõelist draamat: reetmist, sakstele pugemist, puhast armastust, sirgeselgsust. Ja kõige rohkem jäi minusse ikka see küsimus, et kas elus inimene võib tõesti keldris roheliseks muutuda.
Lapsena kõõlusime Viljandi lossimägedes ja seal on lausa üks konkreetne auk, mida Villu keldriks kutsutakse. Tegelikult oli see tavaline kelder, mis sai pärast Bornhöhe jutustust omale hüüdnime. Aga ajalugu seegi. (Samasugused kohad on mu päris-lapsepõlvemaal Karksis, tänu Kitzbergi ajalooainelistele fantaasiatele, aga see oleks juba üks teine jutt…)
Mõlemad, nii „Tasuja“ kui „Villu võitlused“ jutustavad kuulsast ja kurvast 1343. aastast, Jüriöö ülestõusust. Kindlasti aitasid need jutustused omal ajal inimesi (ja ka noort lugejat, mind) mõista eesti rahva vaimu. Iseolemise ja vabaduse püüdlusi.
Kui laps olin, meeldis Bornhöhe mulle kindlalt rohkem kui Vilde (seda teadsin juba varakult, et nad olid onupojad ja ühel ajal ühes suunas tegutsevad kirjanikud). Vildet austati nõuka-ajal rohkem, aga minu jaoks oli ta liiga pikk ja raskepärane, sattus mõnikord liiga aeglase soone peale oma kirjeldustega. Bornhöhe lood olid hoogsamad.
Ja olgu öeldud, et eelviimati lugesin ma „Tasujat“ ja „Villut“ siis, kui ma kolm aastat tagasi kirjutasin ise Jüriöö ülestõusust, seiklusjutu „Riks ja neli kuningat“ (minu lugu on küll nooremale sihtrühmale, alates umbes 8ndast eluaastast…) Nädala eest tuli ühes ajalooõpetajate see jüriöö-teemaring jutuks ja võtsin taas Bornhöhe lugeda, et veidi mõtisklelda…
Lugesin läbi ja olin nõutu. Mina ei saa aru, miks noortele „Tasuja“ ei meeldi. Minu meelest on see küll lihtsasti loetav ja kaasahaarav. Ja „Villu…“ samamoodi.