“Pärandmaa”

“Pärandmaa”, Maria Turtschaninoff, tõlk. Tõnis Arnover. Rahva Raamatu kirjastus, 2023, 360 lk.
See raamat läks mulle väga hinge. Kui aus olla, siis üle pika aja avastasin end olukorras, et raamatu lõpus hakkasid pisarad jooksma ja rinnas kiskus.
Mis see oli, mis mul need pisarad jooksma pani, see imeline ja helge eluvalu?… Pärandmaa. Põlistalu. Juured läbi sajandite…. Lugesin seda lugu Nursipalu-lähistel, kohalike traumadega kursis olles, ise oma suguvõsa juurte kohta teades, mismoodi neid siin ja seal Eestimaa nurgas läbi lõigati. Ja teades, et terve maailm on täis neid pärandlugusid, aga samamoodi on maailm täis muutumisi, kus üks selline sajandeid kestnud lugu lihtsalt otsa saab…
“Pärandmaa” raamatu tegevuskohaks on üks maatükk, mille üks mees endale metsalt välja võitis kunagi 17. sajandil, kui loodus ja inimene veel kokkupuutes, isegi amusuhtes olid. Mees kehtestab end ja metsavaimud kehtestab end vastu, tehes selgeks, et maad tohid võtta, aga sood ei tohi kuivendada. Algab lugu inimeste ja metsavaimude (ja metsavaimugeene kandvate inimeste) elust, põlvkondade kaupa, ühest sajandist teise. Iga uus lühijutt ehk raamatu uus peatükk on ajahüppega, kontekstist selgub varem või hiljem, kuidas see lugu haakub eelmise looga, kes on kelle järeltulija. Lisaks tekivad lugudes kaugematest aegadest tulevad äratundmised; näeme, kuidas aja jooksul sünnivad legendid ja muistendid.
Üks ajalooline etapp, mida mina ei olnud Soomega seoses endale varem eriti teadvustanud – 18. sajandi algus, Põhjasõja valu ja viletsus. Eestile oli see aeg väga karm, samamoodi Soomele. Seda aega kutsutakse sealmail „Suureks vihaks“. Üks pärandmaa-kandi kirikuõpetaja peab ellu jäämiseks minema peitu soosaarele, metsavägede keskele, õppides seda, kuidas klapitada endas ristiusu jumalat ja metsavaimusid. Temast saab tasapisi legend: järgmiste põlvede ajal on ka tare soosaarel alles, teatakse, kes ja kus. Aeg läheb ja sellest saab lihtsalt üks lugu. Niisuguseid liine on raamatus veel, kus läbi aegade hakkab miski kõlama. Üks orhidee jääbki ametlikult “avastamata” ühe pettunud-armunud südame tõttu. Aga kõik Sookingu talu põlvkonnad teavad seda orhideed.
Neis lugudes on alatust, armastust, traagikat, rõõmu… on elu, on aina uusi noori põlvkondasid. Ja siis jõuame tänapäeva. Lõpuks elab talus sellesama vereliini kandja, vana naine, kes peaks minema hooldekodusse, aga ta ei soovi. Iga tööots on talle keeruline, isegi voodist püsti saamine. Lugedes aimame, et tema lõpp on lähedal. Aga mis edasi saab?
Mul läks nii, et kui alustasin raamatut, siis ma millegipärast ei lugenud kõige esimest peatükki, mis tundus mulle mingi vabavärsilise luuletusena, millega ma sel hetkel ei haakunud, hüppasin sellest üle ja läksin kohe teise peatüki juurde, kust algas lugu, maatüki metsalt võitmine. Lõpuks jõudsin läbi sajandite eelviimase peatükini, kurva looni hääbuvast vanast naisest, kelle noored sugulased olid ära linnas ega plaaninud tagasi tulekut… Vana naise peas olid kõik võimalused. Pakkumine metsafirmalt, soo kuivendamine, metsa mahavõtmine… või tuleb sinna siiski keegi vereliini kandja? Mina lugesin seda 50-50 võimalusena.
Ja siis tuli viimane peatükk, taas vabavärsilises olekus. Nüüd sain aru, et see pole mitte luuletus, vaid kiri, mille on vana naine jätnud. Kõige viimane ja kõige esimene peatükk haakusid. Ja lõikusid südamesse. “Sookingut ei tohi müüa.”
Mul on väga hea meel, et ma lugesin seda just nii ja mitte teisiti. Kui oleksin olnud selle raamatu sisutoimetaja, siis ainus, mis ma selles raamatus oleksin muutnud: oleksin pannudki mõlemad kirjad lõppu. Et tekitada lõppu rohkem ärevust, seda võimalust, et kas nüüd lähebki maatükk ära.
Nutma ajaski mind elu vägevuse ja järjepidevuse tunnetamine. Seesama noor(em) inimene, kes 21. sajandil linnast Sookingule käib, talle on edasi antud teadmised, mida tohib ja ei tohi (Sood ei tohi kuivendada! Pihlakat ei tohi maha võtta!), ta näeb maale seinal, isegi kui ta ei tea kõike, teab ta, et need maalid kuuluvad selle maja juurde… Meie oleme kõigi nende lugudega kursis, meie teame, kuidas need maalid sündisid. Ta on põlisrahva järeltulija ja vereliini kandja, seal inimkultuuri ja metsavaimude kokkupuute kohas.
Igatahes plaanin Maria T. raamatuid veel lugeda, noor ja vägev autor!