“On kuu kui kuldne laev”, Juhani Püttsepp. Tänapäev 2020, 136 lk.
See raamat ei tutvusta ajalugu mitte ainult lastele, aga ka täiskasvanutele. Mina polnud varem midagi nii detailset lugenud 1944. aasta sügise paadipõgenikest (natuke saab kogemust võrrelda küll okupatsioonimuuseumi Vabamu saaliga, kus keset saali hämaras seisab suur paat ja kõlavad audiolood üle mere lahkujate mälestustega).
Oleks minu olemine, paneksin selle raamatu soovitus-kohustusliku kirjanduse nimekirja umbes nii 5ndale klassile (natuke jäin mõtlema, peategelane on vist 9aastane… aga samas on mul siiski tunne, et raamatut suudab tugevamalt vastu võtta aasta-kaks vanem vanuserühm).
Tegevus algab ühes anonüümses linnakeses, mis meenutab Haapsalut. Ei, tegelikult algab tegevus ühe vana naise hinges, tal on alles tema mängukaru ja ta on hinges ju ikka tegelikult seesama laps, kes ta on alati olnud… Raamatu üks lisadimensioon ongi see, kuidas tehakse arusaadavaks ka täiskasvanud inimese hing, paljud tegelased on täiskasvanud. Ja tekib ka mingi selline tunne, mis on Milne’i “Karupoeg Puhhi” lõpus, kas mäletate? See tunne, kui kurb on suureks saada. “On kuu kui kuldne laev” rullub lahti raamjutustusena, nii raamatu alguses kui lõpus istub vanamemm koos oma seiklustes ellu jäänud mängukaruga. Ja ma ei tea, mida autor mõtles raamatu lõpus oma lausega “Kui alustaksime taas otsast peale, hakkaksime taas lasteks” (ega autor alati ei teagi, mida ta mõtleb, ta järgib vaistu!), aga mulle mõjus see lause justkui surma tühistajana. Kunagi ta sureb, aga siis tuleb tagasi uue lapsena. See on kõik väga õrnalt antud, aga mina tunnetan siin sellist hoovust.
Surmast on siin raamatus juttu küll. Kuidas teisiti saab kõnelda ajaloolistest sündmustest, neid alati tähistavad surmad! Aga ma olen seda ka päriselt elus märganud, et lastel on võime surmasid võtta vastu rahulikult, mingi oma loogikaga. Ja Juhani Püttsepp on minu meelest oma tekstis hästi tajunud seda, et lapsed ei karda, kui nende vanemad ei paanitse, ja veel enam, lastel on eluterve võime isegi oma vanemaid rahustada.
Seiklust on tekstis rohkem, kui ma oodatagi oskasin. Mõtlesin, et nonii, sõidavad üle mere, mis seal ikka. Aga juba algus, kuidas turvaline kodu hakkab murenema… kuidas laps näeb vanemaid koduaeda midagi matmas, kuidas ta peab õppima saladust hoidma… ja mida tegelikult tähendab 300 km tormisel merel mingi suvalise kalapüügipaadiga (tegevus toimub kolmes erinevas paadis, nii et me saame erinevaid kohti tunda, üks hullem kui teine…), ülal pommitamas lennukid…
Raamatu lõpus saame ka ülevaate kõigist neist inimestest, kes selle raamatu materjale aitasid kokku koguda. See on lihtsalt imeline, ma sooviksin, et meil oleks rohkem selliseid raamatuid, kus on küsitletud veel elusaid inimesi või uuritud memuaare, ja siis nende põhjal kokku pandud südamlik ja haarav seiklusjutt.
Ka pildid on erilised, Läti kunstnik Gundega Muzikante. Ma ei tea raamatu sünniloost midagi (näen tänusõnadest, et autor sai kultuurkapitali stipendiumi selle kirjutamiseks, see läks küll õigesse kohta!), arvan, et kohe alguses valmis tal otsus kirjutada raamat, mis sobiks nii Eesti kui Läti lastele, sest meie ajaloos toimus 1944 sügisel täpselt ühesugune põgenemine Rootsi poole. Läti kunstniku pildid on erilised… minu maitse oleks tahtnud veidi rohkem värvi, aga samas imetlesin neid ka sellisena, nagu nad olid, mitmekihilised… Üks pilt tõi pisarad kurku, vaatasin alguses, et mis see on, siis sain aru, see on tükike kodumaa mulda, mis keegi Eesti rannikult kaasa võttis.