“Neli last ja Murka”
“Neli last ja Murka”, Kätlin Kaldmaa, illustreerinud Angelika Schneider. Hermes 2010, 80 lk.
Mis jäi raamatust meelde? Omamoodi huvitav ja kindlasti lastele sobiv lauserütmiline kordus. “Murkaga koos elab väike vanaema. Väikese vanaema nimi on Murka-vanaema.” või “Oskar on rukkipõllul. Oskar on väike, põld on suur. Oskar ei tea, et ta võib põllule ära eksida.” (Lihtsalt suvalise koha võtsin praegu raamatust lahti, et näidet tuua.)
Millest raamat rääägib? Selliseid raamatuid on ju täitsa palju, ma isegi olen midagi sellist kirjutanud (“Maal mamma juures”): tegelasteks suvel maale vanaema juurde kupatatud lapsed ja vanaema. Vanaema maailma reeglid, tema karm, aga südamlik olek. Ema-isa kaovad kiirelt pildilt ja jäävad neli last, noorim neist päris pisike. Ega vanaema ka kogu aeg kohapeal ole, vanemad tüdrukud peavad ise pisikese järele vaatama. See on üks oluline detail, mis annab aimu, et tegevus toimub ilmselt nõuka-ajal
, siis, kui lapsi vabamalt kasvada lasti. Ja detaile on veel, mis sellele viitavad, näiteks auto, millega isa lapsed maale korraldas.
Mulle meeldis, kuidas väga suvaliselt on teatud liialdused teksti sisse peidetud. Maja kõrval kasvab rukis, mis on sama kõrge kui maja! Aga kõige rohkem meeldis mulle peatükk äikese ja tormi kirjeldusega. Ja omaette stseen on keravälguga! See on ilmselt koht, kust siin raamatus kõige rohkem õppida saab. Mina näiteks ei teadnud (kui see ikka on nii?), et keravälku nähes ei tohi liigutada.
Kindlasti tasub mainida kujundust. Moodne, Angelika Schneider. Mulle tegelikult niiväga ei meeldi, arvasin esiti…. aga samas jäid need pildid meelde ja vermisid mu ses midagi. Ja nüüd üle sirvides hakkasid aina rohkem meeldima. Arvatavasti arendavad sellised illustratsioonid laste kunstimaitset.
Ja kaas mulle väga meeldib, olin raamatut ammu märganud. Kui armsalt on (justkui) kirjanik ja kunstnik pandud tegelastena käsikäes seisma siin kaanel.

