„Muumitroll“, Tove Jansson, tõlkinud Vladimir Beekman, Tiritamm 2004, 359 lk.
Kui lummava lausega see lugu algab.
„Ühel hallil hommikul sadas Muumiorus maha esimene lumi. See tuli tihedalt ja vaikselt…“ Ja nii edasi.
Olen kuulnud, et on uuritud laste turvatunnet, täpsemalt seda, missugused lood ja lausumised neis tutvatunnet tekitavad. Klassikaline turvaolukord on see, kus ümberringi on torm ja sina oled põõsa all/kaisus/tares kamina ees… seal on olla soe ja hea.
Ka selle loo algus tekitab – minus vähemalt – rahulikku turvatunnet. Ei mingeid vilesid ja draamat („Veri!“ Teate ehk, milline hea lasteraamat selle sõnaga algab…). Hoopis „Ühel hallil hommikul sadas…“
Ma olen käinud sellel pisikesel kiviklibusel saarel, kus Tove Jansson oma muumitrolle kirjutas. (See pole mu teada tavalistele turistidele avatud, aga ma olin kunagi Soome riigi korraldatud noorte ajakirjanike programmis.) Hall, jah, täiesti hall oli meri meie ümber ja hallid olid kivid seal saarel. Natuke kadakanässisid mäletan ka. Soolalõhna õhus. Halli taevast Ja seda imestust, kui spartalik see kõik tõesti oli. Kivid ja vesi, väike vähese loodusega saar ja imeväike majake.
Aga selles ongi lihtsuse võlu.
Ma olen muumitrolle ikka vahel (üle) sirvinud. See on nagu „Karupoeg Puhh“, ei pea lugema palju, ei pea lugema algusest lõpuni… Selle turvalise lummuse ja huumori saab kätte ka natuke mekutades.
Ja minu lemmikud on – üsnagi seiklusvabad – muumitrollide talvepeatükid. Olen mõelnud, kas muumide ülemaailmse kuulsuse üks põhjuseid on muuhulgas ka see, et muumidel on neli aastaaega? Talvel lähevad nad tavaliselt magama. Söövad köhud kuuseokkaid täis, eriti maitsev see pole, aga siis ei lähe kõht talvel tühjaks. Keeravad end vooditesse, nende majakese peal sajab paks lumi, ja seal lumehange all nad põõnutavad. Minu meelest on kogu selle olukorra ette kujutamises midagi nii turvalist. Ja ürgset. Muumid pole ju inimesed, nad on… rotikeste moodi, ilma okasteta siilikeste moodi. Igatahes on tunne, et nad on elava looduse osa ja inimeste eellased ja sugulased kusagil ammuses ajas või teises aegruumis, nad on kogenud selliseid talveunesid, nagu meie kunagi ehk ka kogesime. (Äkki jääajal? Kes teab 
.)
.)Aga vahel ärkab Muumitroll keset talve üles. On unetu, läheb õue uitama ja näeb lund! Või äratatakse ta üles, sest mingi kentsakas hullus käib üle maa, „Inimesed jooksevad ühest kohast teise ja neil on jõulud…“