“Minu nimi on Marytė”

“Minu nimi on Marytė”, Alvydas Šlepikas, Toledo kirjastus 2012, 269 lk.
Varateismelisena oli mul väga palju kirjasõpru üle planeedi ja soovisin saada kedagi oma “kollektsiooni” ka Kaliningradi oblastist. Mul oli kodus seina peal suur Nõukogude Liidu kaart ja see täiesti omaette “saareke” torkas silma. Igal hommikul ärgates oli see kentsakas ripats mu silme ees.
(Ja ma ei leidnud sealt kedagi, ja siiani pole ma seal käinud, pärast selle raamatu lugemist tahaksin sinna veel vähem minna.)
Mu vanaisa – mu hea nõuandja ja toetaja kirjasõprade kollektsiooni osas – ütles, et tegelikult ei olegi see koht Venemaa, see oli vanasti hoopis Saksamaa, Preisimaa.
Aga kuhu need sakslased siis jäid? Kuidas sellest Venemaa osa sai?
Vanaisa ei vastanud otseselt midagi.
Vahel jäävad sellised pausid ja varjamised meelde. Mida ta sellest teadis ja mäletas, seda ei saa ma enam üle küsida, sest nüüd on papa ammu läinud siitilmast. Temal oli (omakorda) kirjasõber volgasakslane, kellle kohta papa kord ütles, et see mees on elus raskeid aegu näinud.
Inimkond on nii palju haiget omale teinud. Ja siis amneesiat teeseldes üritanud juhtunut maha vaikida. Tegelikult on see huvitav ja loogiline, et mind lapsena just see koht huvitas. Kaliningradi oblast, tegelikult Preisimaa. Mitte midagi ei saa maha vaikida lõplikult. See koht ei saa olla Venemaa seal kusagil Saksa, Poola ja Leedu vahel.
Ja Setomaal elades kuulsin kotipoiste-lugusid, need olid kotipoisid, kellel polnud mitte midagi muud kui kott ja võibolla ka nuga. Tulid Venemaalt, täisid täis, valmis tapma, nende kallale lasti koerad lahti. Ka Andrei Hvostovi “Sillamäe passioonis” on neist juttu. Nendega seostub vastikus ja hirm. Aga tegelikult olid nad lapsed. Isa oli ilmselt ammu rindelihaks jäänud, ema oli tuimunud, meeleheitel, ja lapsed lihtsalt astusid sinna õnnemängu, peitsid end rongile, mis läks kusagile, kus sai ehk ellu jääda.
Preisimaalt tulnud kotipoisse ilmselt Eestisse ei jõudnud, nad tulid Leetu ja nende elu igapäevane filter (kas jääb elama või ei) oli nii tihe, et ega neid Leetugi palju alles jäänud. Kui paljud neist kunagi oma sünniperega veel kokku puutusid? Väga vähesed, kui keegi üldse.
Valus oli see stseen, kus ema õpetas oma lastele pähe, kes nad on, kus ja millal sündinud. “Ja rahvus on sakslane, aga see pidage lihtsalt ise meeles…” (Aga leedukeelne lause “Mina olen Maryte” aitas nii mitmelgi korral peategelasel ellu jääda.)
Raamatu tegevustik toimub 1946. aasta alguses, pakases. Esimene lootus tuleb siis, kui kevad katuselt tilkuma hakkab.
Raamatut on väga lihtne lugeda, guugeldasin autori intervjuusid: see oli kolmas versioon käsikirjast, ta viskas tiheda variandi minema ja tegi allesjäänu võimalikult lihtsaks ja kiireks, minimalistlikuks, stseenidel põhinevaks, et seda ka noored lugeda maldaksid (autor ongi stsenaristi-režissööri taustaga multitalent). Kui praegu lk-de arvu pidin kirja panema, siis imestasin: päriselt ka, 272 lk? See läks nii kiirelt! Õppisin midagi nii kirjaniku kui kirjastajana sellest raamatust.
Tegelikult olin selle raamatu soovitust varemgi näinud, olin lugenud, et “raamat, mis nutma ajab”. Mind ei ajanud nutma, tundsin, et iga kord, kui oli väga valus, sai kohe kuidagi leevendust. Juba avastseen “See on Hans, jätame ta meelde” (ainus laps, kes eluga pääses) ja sinna juurde nõukogude vahipost, kus üks mees teist oma lauluga närvi ajas ja tuul sigaretisüütamist segas… igal mündil on mitu poolt ja korraks peatudes sellel, mis on teisel poolel, saab ehk natuke mingit venti välja lasta. Mitte keegi pole päriselt halb. Sõdurid on “küpsetatud kõvaks nagu savi ahjus”. Ja on ka näiteks head venelased, keegi küsib “Kas sa tahaksid, et sinu õega nii tehtaks?” ja kaitseb saksa last; keegi ütleb “Meie pole süüdi!” (et teie kodus elame) ja annab piimapudeli…
Hästi palju detaile on siin raamatus, mille peale niisama ei tuleks. Ja ma ei imestanud, kui sain teada, et autor ongi päriselt mõnda elllu jäänud “hundilast” ehk Preisimaalt põgenema pääsenud last intervjueerinud. Näiteks see, et rongad olid sel ajal prisked, neil oli palju süüa (teeäär oli laipu täis). Või et ka rotte saab süüa.
Mulle ei meeldi lugeda vägivallaraamatuid, aga see oli kuidagi teistmoodi… Lühikesed stseenid andsid hingamisruumi. Ja stiil, kus polnud otsekõnet, sest kõik tekst ilma jutumärkideta – mulle mõjus see unenäolisena. Meenus “Inglise patsient”, vist ka seal oli kohati seesama stiil. ja mõlemas raamatus oli kohati vaatepunkti vahetamist ühe lõigu sees… algab ema peast, kulgeb kusagile ja jõuab lapse pähe… see on miski, mida teadupärast kirjutamisõpikud keelavad (don’t change your POV, point of view), aga samas just see annab andeka kirjaniku käes võimaluse võtta kokku seda unenäolist maailmavalu…
Omaette dimensiooni annab teadmine, et ka praegu toimub Euroopas sõda; ja et igal ajahetkel, mida me ajaloost teame, toimub kusagil sõda (ei maksa Euroopale keskenduda, inimene on inimene) ja selle eest maksavad mitte ainult mehed, vaid (ja isegi eriti valusalt) naised ja lapsed.
Natuke on raamatus ka hetki kunagisest ajast… Näiteks kord oli pereema probleem see, et ta ei elanud Berliinist tulles sinna pärapõrgusse sisse ja teda räägiti taga. Kui väike on see probleem siis, kui sattud tõelistesse tõmbetuultesse.