„Minu Naissaar“
„Minu Naissaar“, Birgit Itse. Petrone Print 2024, 272 + 16 lk.
Raamatul on eriti tugev omapärane algus (kuulsin autorilt, et esmaversioonis oli algus olnud tavalisem, aga siis oli üks julge testlugeja talle öelnud: sa suudad paremini! Ma jätan selle juhtumi meelde, ehk tasub endalgi vahel mõni algus lõpus üle kirjutada), igatahes see algus lööb kõik kohe selgeks ja käima: see on lugu kohmakast tüdrukust ja samamoodi kohmakast saarest, mõlemad on identiteedikriisi ja hakkavad vaikselt tuleviku poole kulgema.
Ja see on lugu julgusest olla omamoodi.
Ausalt öeldes oli algus nii tugev, et ma lihtsalt ahhetasin ja jõudsin juba natuke pettuda, kui mõne aja pärast kulges raamat edasi nagu ikka korralik „Minu“-sarja raamat. Giidiseiklused on muidugi alati üle keskmise põnevad, aga ikkagi…Siis kogus minu jaoks see tugev lugu end taas kokku ja hakkas toimima.
Niisiis, Naissaar. Eesti suuruselt viies saar. Meie saartest ilmselt kõige militaarsema ajalooga. Legendid tugevatest naistest (kellelt saar ka nime saanud) ja nõuka-võimust periood, kus naisi seal praktiliselt üldse ei elanud, aga see-eest oli kohati isegi kümme tuhat meest, kes sinna salajasi objekte ehitasid (räägitakse, et midagi maa-alust on siiani veel üles leidmata)…
Käisin ka Birgitiga saarel matkal, ja märkasin, et pidin selleks üle saama enda isiklikust eelarvamusest. Ma polnudki tegelikult süvenenud, et mis see seal Naissaarel õigupoolest plahvatada võib või mis seal ehk keskkonda on reostanud, aga mul oli tegelikult teatud NIMBY mugav positsioon ja saare matkasihtkohana ignoreerimise sündroom, vaatamata kõigile neile festivalidele, mis seal viimasel ajal oli korraldatud.
Aga võtsin end kokku ja sain muidugi teada: Naisaarel pole mitte ainsatki maamiini. Seal oli meremiinide tehas, ja kui nõuka-võimud-väed lahkumas, siis toimus seal suuri plahvatusi, mis ka Tallinnasse olid kuulda, sest kokkuleppe kohaselt tuli plats puhtaks koristada.
Segaseks jäi mulle lugu, kas siis tõesti oli võimalik nõuka-ajal puhuda rahvale udu, et sellist saart polegi olemas. See on ju tegelikult Tallinnast isegi palja silmaga paista. Aga Birgiti väitel on trükitud kaarte, kus Eesti viiendat saart olemas pole…
Igal juhul, matkal ära käinult, ütlen, et Naissaar on loodusmatkana vägev koht, metsa on selle pinnal üle 90% – pole just palju Eesti kohti, mis millegi sellisega uhkeldada saaks. Lisaks loodusele saab ka matka minevikuhõngu, näiteks sõjamuuseumi kaudu.
Birgit kasvas loodusgiidi peres, veetis lapsest saati päevi-öid matkalainel ja sattus juba hilisteismelisena oma emaga koos Naisaart kaardistama: nõuka-väed tõmbasid end kokkupoole ja ajalehes avaldati isegi lugu, et „mõni hull tahab Naissaarele matkaradu teha“. Birgit läks edasi noorgiidide koolitusele ja selgus, et on oma värske kogemusega on ta vaat et Eesti tugevaim Naissaare-ekspert, seda teemat ajas ta niisiis edasi oma giidieksamil kui edaspidi ülikoolis raadiorežiid õppides. Ja ta tõesti kasvas koos saarega. Tänu Naissaarele õppis ta laeva ja rongi juhtima. Selline üle võlli kiikumise tunne või öise ujumise tunne on neis kogemustes ja on täiesti arusaadav, miks need kogemused panid teda saart armastama: nad tõesti kasvasid koos. Isegi tema viieaastane poeg õppis saarel vedurit juhtima (mitte küll seda päris suurt, mis erinevate sõjaväeojektide vahet sõitis, vaid ühte pisikest, – kui ma õigesti mäletan, ilma naljata – pesumasinast tehtut.
Naissaar on siiani omamoodi karune. Kaunistuseks siinseal roostes tööriistade ja miinikestade hunnikud, tolmused teed, võsastuvad raudteed, sisse kukkunud katustega angaarid… Ja kõike seda üle võtmas mets. Kui metsal lubataks, oleks ühe põlvkonna vältel 100% tema oma, selline see mets on (ja mitte ainult Naissaarel).
Igatahes on Birgit sellel karusel saarel justkui karutaltsutaja. Huvitav oli vaadata teda saarele lähenemas, olime ju sama laevukese peal, nüüdseks elab ta ju aastaid ühel teisel saarel, Šotimaal, ja vaid raamatu ilmumise puhul tegi ta tuuri sõpradele-tuttavatele, tulles ise saarele esimest korda üle mitme aasta. Igal sammul on tal lugusid – lõbusaid, kurbi, kentsakaid – ja tunneb ta vist küll iga saare-elanikku.
See on saar tugevatele. Siiamaani pole seal liinielektrit ja talvel peavad seal vastu vähesed (ja justkui saare nimega nöökimist jätkates, peaaegu alati ikka mehed, mitte naised…)
Lühidalt öeldes: huvitav kogemus! Nii Naissaare-tuur kui Naissaare-raamat.