„Mina olen illustraator“, Kertu Sillaste. Koolibri 2024.
Hästi siiras raamat. Ja samas ikkagi vimkaga, huumoriga.
Niisiis, illustraator. Proovin meelde tuletada, kas mina lapsena taipasin mõelda, et mis tunne ja mis töö on olla piltide tegija raamatutesse. Kindlasti meeldisid mulle ühe kunstniku pildid rohkem kui teised, aga ega ma tegijate köögipoolele eriti ei piilunud, ka oma mõtetes mitte.
Seega võib öelda, et see on maailma avardav raamat.
Tegelikult on siin kaante vahel nüansse, millele ma pole isegi täiskasvanuna, 20 aastat kirjastamisega tegelenult, küllalt illustraatoritega suhelnult, eriti mõelda taibanud. „Mis oleks, kui jutustaks lugu piltidel edasi“ või „Otsi ideid oma visandivihikust“ või „Kaaned ei räägi ära loo lõppu, need hoiavad raamatu saladust“.
Tekst koosnebki killukestest (tundub, et vaid kunstnik-kirjanikud julgevad kildudes teksti luua, kirjanik-kirjanikud proovivad ikka narratiivis oma asja hoida…) ja need killukesed annavad aimu, mismoodi kunstnik töötab.
Lisaks tekstile on muidugi pilt. Illustratsioonid illustraatorist. Üks punase särgi ja sakris juustega tüdrukulik tegelane, vahel pikutab ta kõhuli maas, joonistamishoos, vahel jookseb kollipiltide vahel, silmad hirmu täis.
Hea tunne jäi raamatust sisse. Ja inspiratsioon: samasuguse loo saaks kõnelda ka teistest ametitest. „Mina olen kokk“, näiteks.