„Miks me ei tunne maad pöörlemas?“ James Doyle. Sinisukk 2019. 96 lk.
Eks selliseid raamatuid ole maailmas palju ja päris mitu on ka eesti keelde tõlgitud või eesti keeles originaalis kirjutatud. Küsimused, mida lapsed esitada võiks – ja neile vastused. (Hiljuti ilmus eesti originaal “Miks munad kukuvad?”, aga mulle millegipärast ei meeldinud selle raamatu puhul see, et oli kasutatud tehisintellekti vastuseid, see võib olla täiesti minu isiklik probleem ja mõna aja pärast üle minna, aga hetkel oli nii…)
Valisin lugemiseks just selle käesoleva raamatu, sest mulle meeldis teistest rohkem selle raamatu visuaal. Väga huvitav font, mis esimesel hetkel üllatab, aga siis minuga sõbraks saab: mõnus lugeda, silm haarab hästi. Edasi, raamatu üks kiht on lisaks teaduslikule harimisele visuaalse kultuurikihi kasvatamine. Paljud illustreerivad pildid on võetud ajaloost, erinevates sajanditest, ja neil on juures korralikud aastaarvudega viited. Lisaks on ülisuurendatud makrofotosid (näiteks milline näeb välja pesemata nägu, kuidas lestad seal paljunevad, huuh!) Ja lisaks on koomiksilaadsed joonistused, mis kelmika fondiga ja vahepealkirjadega kokku sobivad, kõike tervikuks sidudes.
Mida siis teada sain? Näiteks seda, et kübarasepad läksid massiliselt hulluks (teate ju ogarat kübarseppa „Alice imedemaal“ raamatust?), sest nad kasutasid villa ja naha töötlemisel elavhõbedat. Või et kirurgia arenedes arenes ka illegaalne „laipade varastamine“ surnuaedadest ja nende müümine harjutavatele kirurgidele. Või et „dinosauria“ tähendab kohutavaid sisalikke ladina keeles.
Kahju, et raamat on trükitud Hiinas ja siis siia saadetud. Niimoodi oli kindlasti odavam, aga ilmselt mitte keskkonnasõbralikum.