„Mäeküla piimamees“
„Mäeküla piimamees“, Eduard Vilde, Tänapäev 2019, 196 lk.
Minu jaoks oli see raamat tammsaarelik, ma ei tea, kas keegi varem on niimoodi öelnud, aga minule tuli niisugune paralleel pähe. Kiusatus. Kuradi ja Jumala vahet kõlkumine, emmalt-kummalt ja igaks juhuks mõlemalt abi palumine… need Prillupi piinad olid minu jaoks tammsaarelikud.
Seda peetakse Vilde kõige küpsemaks romaaniks, see jäi ta viimaseks.
Ja see on nüüdsest ka minu lemmik Vilde teoste hulgast. Ei ole liiga pikk ja raskepärane (nagu „Mahtra sõda“) ega igav (nagu „Prohvet Maltsvet“, millel tõesti raske esimestest peatükkidest läbu künda) ega ka mitte liiga kerglane (nagu mõned ta algusaja jutud). Ning veel: olen mõelnud, et mis mind häiris näiteks „Külmale maale“ või „Mahtra sõja“ juures – see oli autori väga konkreetne võitlev agenda. Tegelased olid nagu nupukesed, mis seda agendat edasi andsid. Üsna mustvalged ja lamedad.
Aga piimamehe ja ta naise lugu on kõike muud kui mustvalge. Mida rohkem selle loo sisse vaadata, seda segasemaks läheb, mis selle või teise tegelase motivatsioon ja kas ta oli siis niiöelda must või niiöelda valge. Oli ta pahategija või omamoodi ohver.
Tunnistan üles, lugesin seda raamatut tegelikult esimest korda. Mälus on Leida Laiuse ekraniseering, filmi põhjal tundus mõisahärra tegelaskuju pigem naistemaia vanamehena, Eesti nooriku ärakasutajana. Aga raanatu teksti kaudu jõuab pärale mehe ujedus. Ta on üks äbarik vanapoiss, kel polnudki kunagi naist olnud.
Ja mis siis ikkagi juhtus? Lugesin huviga väljaandele lisatud Andrei Hvostovi järelsõna, mis jõudis järeldusele, et Mari on „femme fatale“. See on reljeefselt, sõna sõnalt kirjas, mis toimus. Pilk, kehakeel, naeratus, sõnavõnge. Niisiis, kas Mari võrgutas mõisahärra von Kremeri meelega? Ja milleks? Niisama naljaviluks?
Ja edasi… Von Kremeri arutluskäigud on lugeja ette toodud ja omal moel on need täitsa sümpaatsed, arusaadavad. Ta saab aru, et on armunud, elus esimest korda. Ta saab aru, et ta ei soovi ega saa teha midagi teiste tahte vastast, ta otsib lausa Piiblist vastust: mis on siis see, mida ta teistele pakkuda võib oma hingehädas? „Turul me oleme, vennad ja õed“, nagu laulab meil üks kuulus laul. Kas Kremer käitus ebaeetiliselt, kui ta pakkus tehingu, et kaks meest ühte naist jagada võtaks? Selle küsimuse peale võiks väitlusklubi õhtu üles ehitada.
Edasi läks pall Prillupi kätte. Karvane vanamees, kel naine hiljuti surnud ja naise noorem õde Mari hiljuti saabunud metsast, õe koha voodis ja tares ja lastekasvatuses üle võtnud. Lõbus ja metsik ja tujukas ja laisavõitu, Hvostov näiteks oma lahedas saatesõnas võrdleb Marit ta nimekaimu, lapsehoidja Mary Poppinsiga.
Ja Prillup EI olnud Marisse armunud, Prillup ei märganudki Marist midagi pidada.
Kui algavad võitlused Prillupi sees, jumalalt ja saatanalt abi küsimine, siis tulebki mu pähe mõte, et vaat see Vilde on küll Tamsaare moodi. Minu jaoks on Tammsaare kõige tugevamad lood just kiusatusest (Krõõt andis surivoodil Marile kiusatuse….)
Prillup igatahes piinles oma kiusatuses, kuni võttis vastu otsuse. Jaa. Miks mitte naist jagada. See raha on ju hää, mida piimamehe ametikoht sisse võiks tuua.
Edasi, kõige suurem mõistatus, miks alguses täiesti tehingu vastu olnud Mari siis ikkagi soostus? Ta läks mõisa, ilma Prillupile ütlemata, iseseisvalt. Miks? Ma lugesin seda kohta üle ja mõtlesin, et mis küll võis olla Mari (täpsemalt siis Vilde) mõttes. Ja vaatasin, et ka Hvostov ei suutnud seda miks-pähklit läbi hammustada. Võibolla lihtsalt „miks mitte“?
Igatahes saab Marist mõisahärra armuke, ikka rõõmus ja rõõsa, tema eluvaimu see olukord ei kahjusta. Aga Prillup on justkui hinge kuradile müünud, ta hing sattub piinadesse, ta joob aina rohkem, piimamehe amet ei toogi nii palju sisse, sest turul müümisel edukas olemiseks on vaja seda „miskit“, mille Prillup on vist ära müünud, elurõõmu… ja lõpuks kuhtub (vana)mehe keha külmas pakases.
Üks mõistatus mulle: miks sai Mari nii vihaseks, kui ta platooniline austaja Sepa-Juhan talle kosja tuli ja ta külast ära kaugele viia tahtis? Miks ta selle kohta „argpüks!“ hüüdis? Seda lehekülge lugesin viis korda ja mõtlesin, et millest ma siin nüüd aru ei saa. Ja miks Hvostov seda teemat pole puudutanud.
Loo lõpuks läheb Mari linna. Noor lastega lesk, vastu 20. sajandile. Kui mõelda sellele, et Vilde oli kõige moodsam Eesti kirjanik tol ajal, uskus väga naiste emantsipatsiooni, oli elanud siin ja seal Euroopas, siis see on väga loogiline lõpp. Natuke tuleb meelde ka Tammsaare „Kõrboja peremehe“ lõpp, mis samamoodi panustab naistele (vaatasin järele, „Kõrboja…“ on kirjutatud kuus aastat hiljem, 1922, aga ajastu tunnetus on seesama. Naiste emantsipatsioon.) Ja eks ka Leida Laius valis loo omale filmikeelde just selleks, et tugeva mõistatusliku naise lugu jutustada.