„Lumehelbeke“, Benji Davies. Rahva Raamat 2021, 32 lk.
Ma vedasin raamatukogust koju terve hunniku jõulujutte (keset märtsikuud, ei tea, mis raamatukoguhoidja mõtles…) Soovisin endale ühe pisikese jõuluhõngulise pärastlõuna tekitada ja leida just selle ühe ja ainsa, mis mu südamekeeli niimoodi puudutaks, et ma sellest teile kirjutaks.
Ja läks niimoodi, et ei võitnud seda mu isiklikku kevadjõulukonkurssi mitte ükski päkapikk ega jõuluvana, vaid hoopis… lumehelbeke.
Ootamatult suure empaatia tekitas minus just sellele pisikesele helbele kaasa elamine. Sündis ta seal kusagil kõrgel pilvedes, ei tahtnudki langema hakata, aga mis parata, langemine on helbekese töö. Ja siis ta aina langes, nii et pea käis ringi, üle orgude ja jõgede, lootes leida seda oma õiget kohta, kus maanduda. Aga iga kord, kui ta arvas end kohale jõudvat, puhus tuul teda edasi.
Mitte midagi polnud parata. (Selles lauses on midagi õpetlikku, eksole. Vahel on nii, et on vaja. Ma arvan, et sellistes empaatiliselt käima saadud olukordades õpib laps päris palju.)
Ja helbeke möödus paljudest akendest. (Ka selles on midagi… juba lapsest saati olen tundnud võõrastesse akendesse vaatamise lummust… Kui suur on maailm ja kui palju pisikesi maailmu on selle suure sees.)
Paralleelselt käib raamatus aga ka üks teine lugu. Üks pisike tüdruk, jõuluhõngulise nimega Noelle, vaatab papaga jalutades linna vaateakende uhkeid jõulupuid. Ja siis, koju minnes, leiab tüdruk maast piskese kuuseoksakese. Sellise parajalt räbala ja väga armsa ja oma. (See olukord on minu jaoks täielik lastemaailma maagia tabamine. Olen ise ka vahel reisidel lapse kõrval aega veetnud kusagil suvaliste tänavaplaatide vahel kasvavat pisikest lille vahtides… Olen lapsele mingit tavalist-suvalist kivi kaissu lubanud, sest ta on selle maast leidnud ja seda armastama hakanud.)
Ja nagu arvata võite, saavadki need kaks lugu kokku. Lumehelbeke jõuab oma „mis-parata-langemisega“ lõpuks selle akna taha, kuhu on Noelli oksake pandud ja maandub selle oksakese peal, lapse ootust täis silmade ees.
„Sain hakkama! Leidsin koha, kus maanduda.“ Ja ta oli enda üle väga uhke.
Ja mina olen väga uhke inimkonna esindaja – kunstnik-kirjaniku Benji Davise – üle , et ta sellise raamatu on loonud. Just see ongi minu meelest jõuluime: pisikestes asjades suure märkamine.
