“Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”

“Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu”, Katie Kirby, tõlkinud Hels Kure. Eesti Raamat 2021, 432 lk.

See on vist esmakordne juhtum: minu noorim tütar (11 ja kolmveerand aastat vana) soovitas mulle raamatut. Ütles, et see pole “üldse tavaline raamat” ja et see talle tõesti meeldis ja tahab ka kohe teist osa lugeda.
Ja mulle ka väga meeldis, nii et pidin ka kohe pärast esimese raamatu läbi saamist minema tütre tuppa otsima: kus see teine osa on?
Tegelaskujud on kõik täiesti arusaadavad, elulised, meeldejäävad… Süžee on – varateismelise tüdruku, aga tegelikult kelle iganes jaoks – põnev jälgida. Mulle tuli meelde enda varateismeiga ja need draamad ja väljakutsed, mida pakkus lihtsalt igapäevaelu. Muidugi on maailm muutunud, kontekst on kohati teine (toimuvad whatsappi rühmavestlused ja keegi solvudes lahkub rühmast, näiteks), aga samas on nii palju ikka samamoodi kui oli vanasti: kooli näitering, osadesse valimine, näiteks.
Mis on 11 ja kolmveerand aasta vanuse Lottie elu kõige olulisemad teemad? Kõige-kõige tähtsam on selles vanuses sõprus, kellegagi kokku kuulumine. See keegi võibki olla üksainus inimene. Ja Lottie Brooksi äärmiselt piinlik elu algab sellega, et… tema elu on läbi. Sest tema parim (võib öelda ka, et ainus sõbranna) Molly kolis Inglismaalt ära Austraaliasse, “Miks vanemad oma isekaid karjääripüüdlusi alati tähtsamaks peavad kui oma laste sõprussuhteid?” küsib Lottie oma päevikus (“Sind kindlasti huvitab, miks mul on ainult üks sõber? Või siis ka mitte, sest paber tavaliselr ei tunne selliste asjade vastu huvi…” Päevikut hakkabki ta pidama oma üksindustunde leevendamiseks ja tekst mõjub usutava päevikutekstina). Ja et elu veel hirmsam oleks… Lottie peab oma vanuse tõttu minema uude kooli, uude vanuseastmesse. Päevikus visandab ta plaani hakata superpopulaarseks, aga tegelikult on ta selline inimene, kes on kartuli moodi ja kui kõnelema peab, siis punapeedi moodi… Tasapisi saame aru, et ta on väga hea huumorimeelega ja niiöelda “avanemata pärl”, aga jah, raamatu alguses on õrnalt sees naeruvääristamine, klassikiusamine… Loomulikult on seal maailmas omal kohal tüdrukutevahelised intriigid ja “klassi kuninganna”, kes teistega manipuleerib. Ja Austraaliasse kolinud sõbranna maailm tundub sotsiaalmeediast vaadates nii õnnelik, see teeb muidugi olukorra veel õnnetumaks. Aga kõik see toimub hea huumori saatel, tundub, et autor Katie Kirby on ise südames ikka veel täiesti kartul/tomat/kurk (köögiviljad, kellega Lottie end olude sunnil võrdleb), tal on imeline võime end 11 ja kolmveerand aastase inimese nahka ette kujutada.
Mulle meeldib, et olukord ei lähe liiga traagiliseks. See on tegelikult arenguromaan, naljaga pooleks võib öelda, et üheks sümboliks on rinnad, mis kuidagi kasvama ei taha hakata (“Ära üldse vaevugi kooli minema, kui sul pole rinnahoidjat!”), aga tasapisi ja omasoodu kasvab kõik, ka enesekindlus. Mitte ainult Lottie pole see, kes kogub julgust ja saab tasapisi aru maailma reeglitest. Tegelane, kes otseselt mu meelest ei arene ja käitub kohe elutervelt, on tema klassikaaslane ja uus sõbranna Jess, kes kõige olulisema elureegliga vist juba lapsest saati elanud: OLE SEE, KES SA OLED ja ära püüa olla keegi teine. (Suhtlen lastega üsna palju ja ma ütleks, et sellised tegelased on tõesti olemas, tuleb see siis geneetikast või heast kasvatusest, aga mõni enamvähem kompleksivaba nn majakas on vist tõesti olemas iga mõnekümne kompleksipusa kohta.)
Teismeikka jõudnutel tekkivad muidugi ka esimesed armumised, needki on siin raamatus naljakad ja äpardlikud. Muide, mu tütre teine “mitte tavaline raamat” komplimendi saanud sari ongi “Äpardi päevik” ja neid kahte sarja võib võrrelda nii sisult kui vormilt, lihtsalt Lottie on tüdruku seisukohalt kirjutatud äpardi päevik. Ma soovitaks seda lugemist ka poistele: saab tüdrukute poole pealt maailma vaadata.
Ja lapsevanemad saavad vaadata maailma oma teismeliste ja eelteismeliste laste poolt vaadates. Loomulikult on Lottie päeviku tegelased ka tema isa (kes peeretab ja teeb kahtlasi nalju) ja ema (kes tahab rääkida piinlikku juttu “naiseks saamise teest”). Ema ja isa ei saa aru, miks on lapsel Instagrami vaja, kui ajalehes ju kirjutati, et seda pole lapsele vaja – samas, olles Lottie päevikut sinnamaale lugenud, saab ka lugeja aru, miks seda vaja on, ma arvan. Ema ja isa on ise ka netisõltlased (postitavad lapsevanemaks-olemise raskustest meeme Facebookis, nagu Lottie tabavalt ütleb) ja nende initsieeritud ekraanivaba päev kukub läbi, kui ema läheb õhtuks oma telefoniga laua alla peitu ja isa vanni peitu… või oli see vastupidi.
Ja siis teatavad vanemad, et ema ootab last… “See tähendab, et nad tegid s e d a?” – “Uhh” – selline on kõigi Lottie sõbrannade reaktsioon (jah, raamatu teiseks pooleks on tal sõbrannad olemas). Päevik läheb veel põnevamaks… Raseda ema tujud… Ja kuidas kulgeb sünnitus? Rohkem ma ära ei jutusta. Igatahes paralleelselt segase perega jätkuvad intriigid sõbrannade ja äpardused poistega.
Teksti illustreerivad Lottie enda kriipsujuku-illustratsioonid. Nii mõnelgi puhul lisavad need ja eriti joonistuste kommentaarid veel omaette kihi huumorit.