“Loomade hingeelu”

“Loomade hingeelu”, Peter Wohlleben, Tänapäev 2017, 222 lk.

See Tänapäeva kirjastuse looduslugude sari on mulle põhimõtteliselt sümpaatne, nii kujunduselt kui sisult, aga millegipärast lugesin seda konkreetset loomade hingeelu raamatut väga aeglaselt, ikka nii paari peatüki kaupa ja siis kõrvale pannes. Sama autori puude salapärasest elust rääkiv raamat voolas minu jaoks paremini…
Ja ma ei saanudki aru, mis see oli, armastan ju loomi ja loodusfakte, aga kui jõudsin raamatu lõpulehekülljeni, tänusõnadeni, siis märkasin, mismoodi autor tänab kirjastust (st saksa originaalkirjastust) selle eest, et need talle raamatu sisukorra karkassi ette tegid ja et nad uskusid, et tal on, millest see raamat kirjutada. Ah nii. Ilmselt on see tunda, kui raamat ei tule südamest ja on kirjastuse poolt tellitud, eelmise hiti tuules. Midagi kipub selliste raamatute puhul ikkagi justkui puudu jääma… (Mina kirjastajana enam selliseid samme ei tee, autoritele liigselt survet ei avalda. ) Sellel konkreetsel raamatul on puudu siduv narratiiv ja autori sisemine kirg, võib vist nii öelda. Ta on elanud oma elu loomadega, loodusega, muidugi on tal igasuguseid lugusid jutustada ja ta on neid ka mujalt, korralikult viidates, juurde otsinud.
Ja igal juhul on see raamat hariv ja armas. Peamine küsimus: kes on loomad (aga ka linnud ja putukad) ja mille poolest on nad meiega sarnased? Mõni küsimuseasetus on naiivne inimesele, kes maal loomadega kokku puutunud (näiteks see, et loomad tunnevad elektrilöögi valu… halloo, sellest poleks küll peatükki vaja olnud, tundus mulle, aga võibolla on elektrikarjuse olemasolu tõesti kellelegi üllatus). Aga oma parimatel hetkedel tekitas see raamat uutmoodi rakursse ja empaaatiat. Näiteks metsloomade elu ajal ja kohas, kus neid kütitakse, küttide suhtarv loomade vastu on nii ebaproportsionaalselt suur, ja autor ütleb: kujutage ette, et teie elate nii, iga kord kodust välja minnes teate, et võite surra. Loomulikult nad teavad seda, seepärast nad nii araad ongi. Loomadel on ka oma toimetulekumehhanismid, näiteks oskavad nad jahihooaja alguses üle jõe ujuda teise piirkonda, kus jahtimine keelatud. Aga igal pool selliseid võimalusi pole. Huvitav oli lugeda ka koduloomade kohta, nende olukorda kirjeldades tõi autor sisse nn Stockholmi sündroomi: olukorra, kus pantvangi võetud inimene hakkab oma vangistajat armastama. See ei kehti alati, vahel on ju ka nii, et loom tõesti ise valib omale inimese välja. Aga suur osa põllumajandusloomi on kindlasti vangistatud ja Stockholmi sündroomi kandjad.
Taipasin just midagi… Lugemisega kaasnev süütunne oma liigi pärast oli võibolla hoopis see põhipõhjus, miks ma seda raamatut väikeste ampsudega lugeda sain? Kui palju oleme meie teinud loomade elu keerulisemaks, neid näiteid on iga natukese aja tagant. Näiteks ööliblikad on loodud öösel navigeeruma kuu järgi, aga kuu asemel on meil laternad, mis neid hulluks ajavad, see olukord on empaatiliselt kirjeldatud, nii et kujutan end hetkeks ööliblikana, hulluvas peavalus. Loomulikult on jutustatud ka sigadest ja nende suurest intellektist ja empaatiast, raske on oma ajus samal ajal blokkida infot, mismoodi me tegelikult sigu kasvatame-kasutame.
Mõnel pool ei ole autor otsesõnu oma empaatiat väljendanud ja kirjeldab lihtsalt loomkatseid, mis ühe või teise sisukorra-märksõnaga haakuvad. Ma ei tea, kas ta ise on selliste katsetega päri või panigi kirja need neutraalselt kirja just selleks, et lugeja ise märkaks ebamugavust enda sees… Peatükid „Valu“ ja „Kaastunne“ jutustavad sisuliselt loomade piinamistest valu ja kaastunde mõõtmise eesmärgil. Ja ma tundsin, et minule isiklikult polnud ühtegi sellist katset vaja – loomulikult tunnevad loomad valu ja kaastunnet! Ka kalad. Ja kui äädikakärbsed näevad und, nii et jalad sibavad, küllap nad siis ka valu ja kaastunnet tunnevad.
Ka biokeemiliselt harivaid killukesi oli ka küllaga, ma sain näiteks teada, miks küülikud oma pabulaid teist korda ära söövad (see on seotud nende seedimise eripäraga). Kõike kokku võttes: sain targemaks, aga ühtset konkreetse missiooni ja narratiiviga raamatut ei tunnetanud. Samas ma arvan, et selle teose lugemine teeb inimese paremaks, nii et soovitan küll!