“Lõikejoon”
“Lõikejoon”, Carolina Pihelgas. Kultuurileht 2024, 96 lk.
Paralleelmaailm siinsamas minu kõrval – nii ma seda raamatut märkasin, kui ta ilmus. Ka mina veetsin sellesama 2023. aasta suve seal, võibolla metsatuka ja aasa taga. Ja mul on sel suvel arvutis alustatud fail „Minu Nursipalu“, mille pooleli jätsin.
Aga siin ta on, natuke sarnane mõttepilveke on realiseerunud.
Ahjaa, aga “Lõikejoon” on ju romaan? Millegipärast on mul raamatule otsa vaadates tunne, et see on autobiograafia ja sellest tundest on keeruline välja astuda. Ma ju tean seda külapoodi, tean seda, mismoodi torm viis puud poe juurest, tean ka seda polügooni-kõminat. Kõik olustik on nii ääretult realistlik. Guugeldan: wikipeedias on mainitud ka endise elukaaslase nimi.
Autor oleks võinud selle loo kirjutada kolmandas isikus, siis ei tekiks ehk seda mõttelõksu ja saaks loole läheneda kui romaanile. Samas, mis vahet seal on? Kui sa oled andekas inimene, julge oma eneseotsingus, kui sa kirjutad enesekindlalt oma lugu(sid), siis mõne aja pärast ei ole sellel vahet. Võtame näiteks Tõnu Õnnepalu, ta lihtsalt kulgeb, otsib ja kirjutab. On see siis esimeses isikus või kolmandas isikus, nagunii kirjutab ta lugu iseendast, mis loo kirjutamise käigus muutub ilukirjanduseks.
Igatahes mulle meeldib see lühiromaan, samastun selle erinevate kihtidega ja tunnen ära enda maailma siin metsatuka ja aasa taga, teisel pool külapoodi. Vana maja lõhn, kapist leitud esivanemate kirjad, kooselu aiaga, allumine maa reeglitele, sugulaste poolt „veidrikuks“ pidamine, et mis sa seal talus teed, ise oled kirjainimene… „Eluaeg olen end iseendasse peitnud,“ mõtleb ta vastuseks.
Ja samas toimub iseenese leidmine, 14 aastat kestnud kooselu lõpust väljatulek. „Ninna tundib raipelõhn, ainult kes see on, kes otsast mädaneb, kas mina ise või see, mille otsustasin maha jätta?“ See on naise lugu, kes soovib, et mehed teda ei defineeriks, siinseal on see ka välja öeldud, aga mitte liiga reljeefselt. Metafoorid jooksevad kokku, näiteks „Keha on sõjatanner“ ja sealt läheb edasi hoopis vibreerivale maapinnale, minema jooksvate lindude-loomade peale, ja „vibratsioon kandub edasi minu sõrmedesse, käsivartesse, õlgadesse, tervesse ihusse“. Mõni lehekülg kaugemal on aga lapsepõlvemälestus meesahistajast, kelle eest jooksis tema, tüdruk. Militaarstoon saab meheliku rammimise sümboliks.
Tihedad tummised tükid vahelduvad kiirelt, näiteks lühike looke linnupoja laibast, omaenda igakuisest verest ja pannile löödud munast. Proosaluule, rütmiliselt kirja pandud seisundid: „tahaks, et hommik jääkski kestma, et kohv tassis ei lõpeks, et lause ei saaks läbi, et võlilleseeme jääkski lendlema.“
Tegelasi on raamatus vähe, enamik neist on robustsemad kui peategelase enda maailm. Jaanipäeval saabub linnast sugulasi, ka ema oma meheleidmistarkusega („Sööda kõht täis, anna veini ja poe kaissu“) ja maha jäetud mees oma küsimustega („Miks? Igavus, edevus, kiim?“). Aga eriti robustselt mõjuvad mulle miniatuurid, mis on dialoog sõbrannadega, sotsiaalmeedia-chatis. Kas päriselt ka kirjutavad üle 30 aasta vanused haritud naised omavahel niisugust slängi? See oli raamatu juures kiht, mis mind kõige rohkem häiris, aga heake küll, samas tekitas see omamoodi kontrasti kogu muu teksti iluga.
Emaga seostub ka peategelase raske lapsepõlv, tegelikult ongi kogu seda romaani võimalik tõlgendada kui kaasõltlase lugu: 8aastaselt täiskasvanuks hakkamine, 16aastasellt endast tunduvalt vanema mehega koosolu alustamine… ja kõige selle kohal kummitab „isendaks olemise süü“.
Raamatu lõpp on kurb. Vanast majast sügisel lahkumine, teades, et siia ei tulda enam mitte kunagi elama. Vist. Ja „üsna pea sulab rohelise katusega maja maastikuga kokku. Loodus võtab üle ja kustutab inimeste jälged. See võiks tegelikult olla päris ilus vaateplt. Minu voodi asemel toatäis nõgeseid.“