“Laps ja lumi”, Epp Petrone. Petrone Print, 2024.
Kirjutasin selle raamatu, mõeldes oma vanale sõbrale Fred Jüssile, kuulates tema lapsepõlvemälestusi.
See on lugu lapsest, kellele on jutustatud lumest, aga kes ise pole seda oma silmaga näinud. Just nii oli see Fredi lapsepõlveloos, ta saabus lõunamaalt ja ootas, et taevast langeks ime, tuleks lumi. See oli üks Fredi elu esimeste looduskatarsiseid, kui ta nägi oma elu esimest lund.
Samas juhtub see katarsis iga kord uuesti. Me kõik oleme hilissügiseks natuke unustanud eelmise talve tunde ja eks esimene lumi ole ikka ime, isegi kui oled seda kunagi varem näinud…
Raamat on ebatavaline, nimelt on selles kaks kihti. Ühest küljest on tegu meie kirjastuse sarja “Mina loen!” esindajaga: suured tähed ja vähe teksti, nii et ka päris noor lugeja saab eduelamuse, teisest küljest on raamatus oleva ruutkoodi abiga võimalik kuulata audiofaili, kus ma loen ette pikema loo, mis samamoodi raamatu piltidega haakub. Kõigepealt oligi olemas see pikem lugu, aga siis tekkis tunne, et lapsed vajavad iselugemise-raamatut. Ja kuidas ma siis ikka niisama teise loo minema viskan. Nii sattusingi eksperimenti tegema. Olen huvitatud, kuidas see audioraamatu kuulamine välja kukub ja kuidas lapsed seda reaalselt vastu võtavad, et pikka lugu saab kuulata ja lühikest versiooni lugeda.