“Krabat”

“Krabat”, Otfried Preussler, tõlk. Linda Ariva. Eesti Raamat 1982, 151 lk. (Originaalis ilmunud 1971.)

See raamat on mind nii palju mõjutanud, et selle mõjudest pole mul isegi võimalik aru saada. Ma mäletan, kui lugesin seda, kunagi varateismelisena, ja kuidas pidin olude sunnil kõndima õhtuti läbi sügisese pimeda mõisaparki. Mäletan seda õhustikku. Ja mäletan seda helget alget, mida enda sees hoidsin. Tuleb lihtsalt uskuda ja mäletada. Tegelikult ma ju tean, kust see rada läheb. See tunne oli minu jaoks “Krabatiga” seotud.

Ja siiani vahel tunnen ma seda, kuidas kusagilt hoovab mu suunas Meistri väga kaugele ulatuv kuri tarkus, aga siis tuleb justkui ring endale ümber teha ja öelda tsurr ja uskuda, et ma olen ära unustatud, Meistri vägi minuni ei jõua.

Ja vahel olen ma kohanud inimesi, kes mängivad kusagil ohtlikus kohas (nn Meistri silma all) justkui lolli ja saavad hakkama, ei jää hammasrataste vahele, „nagu Juro“, see äratundmine käib mul siis korra läbi peast.

Aga Meister ei olnud minu jaoks mitte kunagi üdini halb tegelaskuju. Ta oli salapärane, ta tegi muidugi halba, aga miski tema olemuses tekitas ka otsapidi empaatiat. Mingil meile teadmata põhjusel oli temast, ilmselt kunagisest veskipoisist, saanud see, kes läks kaugemale kui teised ja tegi lepingu Saatanaga, sai Meistriks. Tema taustalugu meile ei jutustata ja me võime selle ise välja mõelda. Võimalik, et tema loo lõpp on ka kohe algusest aimata (ma ei oska seda öelda, sest ma ei mäleta aega, kui ma seda raamatut esimest korda lugesin)… Linnateatri „Krabatist“ mäletan Andrus Vaariku Meistrit ja mäletan seda tunnet, et see lavastus sai asjale pihta: Meister on samamoodi traagiline ja inimlik roll nagu kõik need teised seal veskis, isegi kui ta on Saatanaga sina peal.

Minu jaoks ei ole “Krabat” õudusjutt, kogu selles pahaendelises loos on absoluutselt kogu aeg midagi, mis annab lootust. Lugesin just üle avapeatükke. Mis see on, mis selle meeleolu loob? Külm ja vastik olek, „tuul kihutab lumepihu näkku, nii et ei saa kõndida“… pahaendeline hoiatus veskist eemale hoida… siis ikkagi veskisse minek, soe toit, soe ruum. Sõbralikud pilgud. Uus töö. Järgmiseks hakkab taas põneva ja ebamugava maailma sissetulek. Salapärane öine töö. Kellegi surm. Saladused. Ja siis taas lootus, sõprus, soojus. Maailma kahe poole täpselt paras kordamööda timmimine ja mõnusalt jutustatud lugu… selles loos on detaile ja väljaütlemisi, aga mitte liiga otse, mitte liiga palju. Nüüd oskan ma seda vaadata, kuivõrd palju on selle loo sisse ruumi jäetud. Kui oleks tahtmist, saaks sellest venitada vähemalt kolm korda tüsedama teose.

Olen kursis, et loo põhjaks on vana, paganliku Euroopa legendid, mis ulatuvad kaugemale kui kristlus. Midagi väga sügavat on siin küll. See, kuidas saatanlik ring toimis („Üks teist peab surema…“ hirmuenergia) ja see, kuidas see saatanlik ring lõpuks lõppes (paradoksaalselt oli abiks „julgus ära tunda teise inimese hirmu“ ja muidugi julgus armastada), see on minu jaoks väga ürgne lugu. Ning imeliselt jutustatud lugu, mis algab lumesajulga ja lõppeb lumesajuga. Üks ring on täis, üks poiss on saanud meheks, spiraal läheb edasi.

Minu vana, 1982. aastal välja antud roostepruuni kaanega raamat on siiani heas konditsioonis. Küllap olete ka märganud, et osa vanu raamatuid vananevad, osa peab ajaproovile vastu. Siin on paber just mõnusalt kollane, mitte liialt läbipaistev. Ka midagi paremat ei oskaks ma kaanele soovida kui see poolenisti kaarnaks muutunud poiss.