„Kirjatud teekond“
„Kirjatud teekond“, Kristi Jõeste, Kristiina Ehin. Saara kirjastus 2012, 120 lk.
Tunnen mõlemat autorit ammustest aegadest, olime kord kõik koos Viljandi waldorfkooli lapsevanemad. Aga autorid omavahel tunnevad veel kauem, nad olid juba algkoolist peale pinginaabrid. Üks õppis edaspidi etnograafiat (Kristi), teine folkloristikat (Kristiina) ja nii saabuski võimalus, kus nad said kahepeale teha mitmekihilise ja mitmežanrilise raamatu.
Mäletan, mismoodi võtsime kunagi palju aastaid tagasi koos Kristiinaga Viljandi järve ääres päikesevanni, kui ta keset suvepalavust hakkas rääkima kinnastest: et tuleb raamat lugudega kunagi elanud naistest, vanade kinnaste autoritest. Idee autor oli muide ei Kristi ega Kristiina, vaid Saara kirjastus. Mäletan, kuidas Kristiina tunnistas, et ei kujuta ette, mis raamat täpselt välja tuleb, aga põnev olevat igatahes neid naisi ette kujutada ja nende sisse minna… Mis on vanade kinnaste taga, mida võisid need naised mõelda ja tunda, kui nad kudusid?
Lugejana arvan, et väga huvitavalt hakkasid need naised elama. Raamat täidab mind uhkusega nii mitmeski mõttes. Kui ilusad on need kindad, mida meie esivanemad välja mõtlesid! Ja kui vägevad on meie naised! Kristi ja Kristiina on mu meelest nn postfeministid, ürgselt tugevad naised, väge täis, ilmaaegu rusikatega ei vehi ja ammutavad väge aina juurde iidsetest naiste allikatest.
Raamatu lood on kõik haarava süžeeega. Kuidas üks naine meheriietega meeskoori liikmega laulupeole sai. Kuidas üks mees naiseriietesse maskeerunult nekrutiks värbamise eest põgenes. Kulminatsioon oli aga stseen tänapäevast, Tallinna vanalinna käsitöömüüjate tänavalt, kus Muhu memm tänu oma kindakirjadele kohtub… aga ma ei räägi seda lugu lõpuni.
Kui need väljamõeldud-ajalooainelised lood läbi saavad, ei saa aga veel raamat läbi. Tuleb veel mitu lõpuosa või siis hoopis põhiosa, kuidas võtta. Üks osa tutvustab täpsemalt inspiratsiooniallikaid, neid vanu kindaid, mille põhjal Kristi on uusi kudunud. Teine osa õpetab sammsammult ise korralikke ajaloolisi kindaid kuduma.
Õppisin raamatust ka mõne uue sõna. ”Kirjutamine” tähendas kunagi mustriliste kinnaste kudumist. ”Loodus” tähendas kindaäärt. ”Käimakindad” tähendasid korralikke peenete varrastega tihedalt koodud ilukindaid, millega kõlbas küla peale minna.
Lugesin seda raamatut esimest korda ilmumise ajal. Täpselt samamoodi mõjus see ka nüüd, ma hakkasin nii toona kui na sel korral plaanima endale uusi erilisi kindaid. Õigemini mitte liiga uusi, ikka vanast inspireerituid!