„King number 39“
„King number 39“, Jaanus Vaiksoo. Kirjastus Ärkel 2019, 183 lk.
Ma võtsin selle raamatu lugeda, sest üks mu tuttav 12aastane isik kurtis, et see olla segane ja arusaamatu, aga koolis kohustuslik. Kas ta selle lõpuni üldse luges/kuulas, ma ei teagi. Aga minu sees tekkisid käärid ja intriig: ühest küljest teadsin, et kõik kiidavad ja hindavad Jaanus Vaiksoo kingalugusid, raamatuid tõlgitakse muudesse keeltesse, teisalt on üks konkreetne laps, kes väidab, et olla segane.
Ahjaa, ta ütles ka, et osa tegevusest toimus vist (VIST) unes. See tekitas minus lisahuvi, sest ka minu ”Riks ja neli kuningat” on põnevik lastele, kus tegevusliinid toimuvad osaliselt unes.
Nüüdseks olen ma ka ise esimese kingalooga ühel pool. Pean tunnistama, et oli tõesti segane! Mina hindan rohkem krimkasid, kus kõik on loo lõpuks selge ja küsimusi ei jää õhku. Ja kus kõik on realistlik, ehk et võiks tõesti nii juhtuda. Alates Lindgreni Kalle Blomkvistist ja lõpetades Mika Keräneniga, ühes võib kindel olla: segane ei ole.
Algab kingalugu peategelase Pauli hambapesu ja vistrikuga, realistlik ja kaasahaarav stseen eelteismelisele. Edasi tuleb esimene segane koht, kus ei saa aru, kas Paul sai päriselt oma varbale suure trauma või tahab ta teha poppi. Igatahes kooli ta ei lähe, sattub hoopis kingapoodi, armub kingapoe müüjasse, paneb proovimiseks jalga kingad ja sattub psühhedeelilisse olukorda, mõne aja pärast põrkab ta kingapoe uksel kokku ühe imeliku mehega, kellel on jänesemüts peas ja kes räägib väga arusaamatut juttu. Ahjaa, vahepeal käis ka üks mees kingapoes, kes kümne minuti jooksul ilma jalga proovimata kallid kingad ostis. Tõepoolest on segaseid stseene kokku päris palju.
Vaikselt siiski hoiab miski mind edasi lugemas. Jänesemütsiga üksikisa ja tema tütar on näiteks päris sümpaatne ja soe tegelastepaar. Aga see, et 11aastane poiss on kingapoe täiskasvanud müüjannasse armunud, tundub mulle veidi imelik. Ja ka see, et muidu väga nutikas poiss ja sama nutikas tüdruk (kes moodustavad kokku klassikalise detektiivitandemi) ei saa kuidagi aru, et kõige imelikum kogu loo juures on see, kui kingapoes kingi jalga proovides hakkavad psühhedeelilised pildid silme ees jooksma, ja et see võiks olla seotud faktiga, et üks imelik mees käib iga päev poes ja ostab ülikiirelt uue paari kalleid kingi.
Siis on pärast parasjagu muhklikku teed jõutud Tallinna vanalinnas asuvasse salakorterisse ja seal see mees siis ongi. Algatuseks räägib ta oma vanatädi eluloo. Vanatädi oli selgeltnägija ja tema olla natuke ka. Aga kuidas need kingad ikkagi ”trippima” panid, seda ei seletatagi lugejale ära! Küll aga selgub, et iga päev uusi kingi ostmas käis mees seepärast, et ka tema on armunud samasse kingapoe müüjannasse nagu 11aastane Paul.
Ja nõnda see segane lugu lõppebki. Palju mõnusaid stseene leidub ka, näiteks koolitunnihetked. Ja mõnus kaanekujundus, mõnusad pildid sees. Aga lõppkokkuvõttes saan ma ikkagi sellest 12aastasest kriitikust päris hästi aru, eriti kui lisada kompotti sõna “kohustuslik”.
Arvatavasti lähevad järgmistes kingalugudes segased liinid edasi. Ja arvatavasti ei loe sunniviisiliselt esimese loo läbi lugenu neid järgmisi raamatuid.
Igatahes mina soovitan kirjandusõpetajatele: palun laske noorel inimesel endal valida! Näiteks “üks sulle meeldiv kriminaalne lugu”. Kui on olemas poolelijätmise õigus, siis on suurem tõenäosus, et see noor inimene ka edaspidi vabatahtlikult lugeda soovib.