„Katariina kaaperdab kooli“
Tiina Laanem „Katariina kaaperdab kooli“, Pegasus 2023, 150 lk.
Alati on nii hea meel, kui sisenen mõne omamaise kirjaniku teosesse ja sinna sisse elades tunnen, et selle teose maailm on vägevalt üles ehitatud, ei mingit hinnaalandust, justkui „tuleb ju oma Eesti oma asju ka lugeda“. Mõni aeg enne Tiina Laanemi Katariina-raamatut lugesin prantslanna Anna Gavalda paljutõlgitud „35 kilo lootust“, mõlemad teosed jutustavad tähelepanuhäirega teismelise loo ja mõlemad on tugevad, omamoodi. Natuke on kahel raamatul kattuvusi ka, näiteks kuuris salaja suitsetav tark vanaisa. Ja õnnelik lõpp, kus peategelane leiab pärast üle elatud kivisid ja kände endale ka omavanused sõbrad.
Ma kujutan ette, et Tiina Laanemil on olnud isiklikke kokkupuuteid seda tüüpi lastega… Aga kellel neid tänapäeval poleks. Ma tean ka ise lasteaedades-koolides esinedes seda tüüpi, ta eristub kiirelt ülejäänud rühmast, teda on rühmas tavaliselt üks kuni kolm. Ta on elav, kiire mõtlemisega ja ilma pidurdusvõimeta, talle ei sobi reeglid, ta soovib aktiivselt ja valjuhäälselt esinejale vahele kõneleda, reageerida, küsida. Minul meeldivad sellised partnerid, kes massist välja kasvavad, nad muudavad mu 45 minutit põnevamaks ja unikaalsemaks kogemuseks. Aga ma kujutan ette küll, et tavalisele kooliõpetajale võib see tüüp igapäevase töö käigus närvidele käia. Raamatu parimad osad ongi mu meelest need dialoogid, mis koolitunnis toimuvad. Õpetaja küsib ja peategelane Katariina lihtsalt ei saa midagi parata, tema suust purskuvad vastused välja, mis sest, et küsiti kellegi teise käest.
Nii et täiesti arusaadav on ka mõningane õpetaja-poolne kius, mis sellistele lastele, ka Katariinale osaks saab.
Mulle meeldib, et Katariina minategelasena mõjub täiesti autentselt. Avalehekülgedel ei saa ta alguses oma jutuga järje peale… „Keskendu, keskendu!“ suunab ta ennast ja hüpleb edasi. Ja siis saab oma loo algusesse. Juba lasteaias oli ta omamoodi. Teiste laste emad ei tahtnud, et teda sünnipäevadele kutsutaks, „Katariina pole hea sõber, ta ajab teised lapsed ka hulluks“. Ka sellises olukorras olen olnud, kunagi korraldasin lastele päevalaagreid ja teised lapsevanemad palusid mul ühe ATH-diagnoosiga lapse välja jätta… Keegi pole süüdi, igaühel on oma õigus ja teistel on sellise lapse seltskonnas tõesti vahel keerulisem. Aga see Katariina suu läbi jutustatud lugu annab hea võimaluse sellise lapse maailma sisse vaadata ja seeläbi empaatiat kasvatada.
Katariina seiklus algab sellest, et ta kolitakse linnakoolist minema, maale vanaema-vanaisa juurde, väikesse mõisakooli. „Nad ütlesid, et elu keset linna, autosid, müra ja kära pole minusuguse jaoks sobilik.“ Esimesel koolipäeval üritab ta kogu hingest olla selline, nagu teised, istub aktuse ajal saalis kui kivikuju, pead ei pööra, silmad kõõritamisest valusad… aga edasi läheb kõik käest ära nagu ikka. Järgmiste tegevusvihjetena võib mainida vana mõisakooli keldrit, kontakti otsivat kummitust, jõekoopa nahkhiiri, keda peab päästma, st neid talveunne laskma, omal kohal on isegi võlukepp. Lugesin läbi esimese hooga, mitte kusagil ei tekkinud igavusehetkegi.
See raamat õpetab mitte ainult empaatiat, vaid natuke ka Eesti ajalugu ja kindlasti ka olulist fakti, et (sügis)talvel ei tohi nahkhiirte talvituskohtades oma salakoosolekuid pidada.
Huvitav on märgata, et Tiina Laanem suutis peaaegu kõik pahategelased enne lõpulehekülgi headeks kirjutada, kuri direktor ja kaks pätipoissi muutusid inimlikuks… ainult korralik ja salakaval nn hea tüdruk Maiken jäi ikka sama nõmedaks kui oli alguses. Märkasin ka paari veidi segaseks jäänud olukorda (laste kõhuvalu, salapärase keldripeegli liikumine), aga ilmselt olid need mõeldud endise mõisniku viimaste jõupingutustena, et võluväe abiga kohalikku loodust ehk nahkhiiri päästa.
Arvan, et impulsiivse Katarina ja tema sõprade seiklustest võib (võiks!) tulla ka jätkuraamatuid.