“Homme, homme, homme”
“Homme, homme, homme”, Gabrielle Zevin, tõlkinud Eve Laur, Rahva Raamat 2023, 494 lk.
Väga meeldis.
Ma pole arvutimängude mängija kunagi olnud, aga ma sain selle raamatu abiga väga hästi aru sellest, miks neid mängitakse ja kuidas selliste maailmade loomine on võrreldav igasuguse muu loominguga.
Peategelased on Los Angelesest, nn X-põlvkonna lõpust (ma arvan, et panen põlvkonna õigesti paika… need, kes 90ndate lõpus on ellu astumas). Sadie ja Sam, kaks sõpra. Neiu ja noormees. Kui ma loen nende omavahelist dialoogi ja kujutan ette loomingulist sädet, siis olen kade ja märkan, et mõtlen: küll tahaks loomeinimesena ise sellist partnerit oma elus kohata!
Raamatule võiks küll ühte-teist ette heita (mõned liinid panid õlgu kehitama ja mõned võtted olid riskantsed, nt rollimängumaailm, milllesse lugejat üritati sisse tõmmata… minul läks see peatükk diagonaalis). Aga üldjoontes oli see ikkagi nii hea. Mul oli siiralt kurb, kui raamat läbi sai.
Muide, Jaapani kunsti kõige kuulsam teos, Hokusai “Suur laine”, see pole kaanel mitte niisama. Just selle teose põhjal on ka üks raamatu tegelaste ühistöö-arvutimäng tehtud. Ja vägev mäng, sügavale arhetüüpidesse minev… nii sügavale minev, et nägin seda järgmisel öösel unes. Mulle tundub, et see raamat avas mu alateadvuses mingisugused uued loomingulised laekad. Hakkasin ette kujutama mängude maailma (samas ei plaani ma neid ikkagi mitte kunagi mägima asuda).
Aga sama hästi oleks see lugu võinud olla kahest maalikunstnikust, arhitektist, muusikust, kirjanikust, kes töötavad koos… ja vabandust, tegelikult kolmas ka, nende produtsent. Ja nende teine produtsent. Ilma viimasteta ei pääse looming maailma muutma. Kindlasti on see raamat ka turundusest, edust, kuulsusest (ja selle kibedatest viljadest), ebaedust (ja selle õpitundidest)…
Raamatus on siinseal väikesed märkused (jutustajapositsioon on kuidagi niimoodi välja kantud, et need ei häiri), mis juhivad tähelepanu sellele, et tegevus ei toimu tänasel päeval. Umbes nii, et “Viis päeva ei saanud ta oma kirjale vastust, aga ta ei muretsenud, see oligi selline aeg, kui inimesed oma e-kirju nii sageli ei vaadanud”. Esimene kord see häiris mind, mõtlesin, et kas see tekst on siis teadlikult kirjutatud nn Y-generatsioonile, verinoortele. Aga siis sain aru, et see oli autoril õige instinkt nii teha: detailid me ümber muutuvad nii kiirelt ja parem on end kohe ajatuna positsioneerida.
Ja ma arvan, et sellest raamatust tõesti saab klassika.