“Hea tuju dieet”, Judith J. Wurtman, Nina Frusztajer Marquis. Kirjastus Mantra 2008, 308 lk.
Ostsin selle raamatu soodsa hinnaga ja süvenemata, millest see täpselt on. Ma arvasin, et see kõneleb heaoluhormoonide (täpsemalt siis serotoniini, dopamiini ja oksütotsiini) mehhanismidest ja tõesti sõna otseses mõttes hea tuju saamisest läbi toidu ja elustiili.
Kui siis raamatu postist kätte sain ja sirvisin, siis mõistsin, et eelkõige on see siiski kaalulangetuse programmi tutvustav teos, pigem pettusin või lükkasin edasi… Ma miskipärast ei soovinud tegeleda kaalu langetamisega 
.
Aga nüüd siis alustasin väljakutset. Asusin lugema. Ja selgus, et õnnehormoonijutt on siin täiesti olemas.
Kui peaksin ühe nipi siit raamatust edasi andma, siis see on “süsivesikud kui õnne suurendajad ja isu vähendajad”. Tund enne söömist peaks snäkiks võtma möödukas-pisikeses koguses süsivesikuid! Sest nendest tekib ajus serotoniini puhang ja just serotoniin tekitab täiskõhutunde. Ja mulle meenus, kuidas mu ameeriklannast ämm just nii tegigi, ta kutsus seda “kill the hunger”, võttis tavaliselt mõni aeg enne söömaaega ühe tüki mõrudat shokolaadi. Ma ei küsinud toona kunagi, kust ta selle õppinud oli. Aga nagu näha, on selline koolkond täiesti olemas. (Ka see on sama koolkond, kuidas meil lastena ei lubatud enne sööki kommi võtta, sest rikub isu ära.) Huvitav oli ka teada saada, et see nn serotoniini puhang tekib just siis, kui inimene tarbib vaid süsivesikuid. Koos valkudega see niisugust kiiret efekti ei anna. Ja selle tunnikese jooksul tasuks tegeleda asjadega, mis serotoniini suurendavad (lemmiktegevused, päikesevalgus, füüsilised kokkupuuted, soe vesi). Tund aega hiljem päriselt sööma asudes pole sul kõht enam eriti tühi ja sa ei söö üle. Ja peale kõige muu, mis tähtis, oled õnnelik. (Eks ülesöömine ja õnnetu-tunne on omavahel ka seotud.)
Lisaks on raamatus igasugust muud juttu . Näidisprogramme, kuidas süüa. Aga minu meelest oli see eelkirjeldatu kõige suurem iva.