“Alice imedemaal”, Lewis Carroll. Tõlkinud Jaan Kross. Pilgrim 2021, 112 lk.
Mul on tegelikult raske öelda, milliseid lasteraamatuid ma olen lugenud ja millieid mitte. Ma veetsin kogu lapsepõlve ema juures raamatukogus ja ma mäletan igasuguseid esikaasi, pilte, algusi, lugemisi ja sirvimisi… Omandasin väga varakult (lisaks inimõigusele mitte lasteaias käia 
) inimõiguse raamatuid natuke nakitseda ja pooleli jätta.
Edasi ma kasvasin muidugi sisse kultuurikihtidesse, kus on väga palju Alice’i raamatu vihjeid igal pool. Olen kindlasti ka ühte multifilmi näinud. Olen raamatut korra täiskasvanuna kusagil kätte võtnud ja alustanud… Olen mõnda aega Inglismaal ja pikemat aega USAs elanud ja ikka kuulnud, kuidas vihjatakse “hullule kübarasepale” või “irvik-kiisule” või jäneseurgu sattumisele.
Millist Alice’it korralikuks lugemiseks võtta, selle valiku tegin kiirelt, sest mulle meeldib Made Balbati eksperimentaalne digikunst, kuhu ta sulatab sisse fotod. Olen ise kirjanikuna temaga aktiivselt ühendust võtnud ja järjekorras oodanud, et ta ka mulle midagi illustreeriks (sündis meie ühine “Suure inimese tunne”.)
Ja nüüd… ma siis istusin ja lugesin ja ootasin imet.
Nojah.
Palun väga vabandust, aga minu jaoks ei tulnudki mingit eriti suurt imet. Muidugi on siin unenäolist sürri ja sõnademängu, kindlasti on Jaan Krossi tõlge imeline. Aga võibolla on ikkagi nii, et mõni raamat satub lihtsalt õigel ajal õigesse kohta ja saab kuulsaks, kuni ta kuulsus hakkab iseendale vastu töötama, sest ootus võib nii suur olla. Ja võibolla on hoopis nii, et mõni raamat satub lapsele õigel hetkel näppu ja vermib ta maailmapilti ja saab lemmikuks. Ma ei tea. Kui ma mõtlen näiteks oma lemmik-klassikale, kuulsale lasteraamatule, “Karupoeg Puhhile”, siis selle soojus jõuab mulle kontideni ja ma saan imehästi aru, miks see raamat maailma muutis ja superstaariks sai. Ma mäletan isegi, kuidas ma lapsena nutsin nende lehekülgede juures, kui Christopher Robin suureks hakkas saama.
Eks ma Alice’i puhul saan ka aru selle raamatu fenomenist, aga siiski midagi siin jääb pigem ratsionaalsele tasandile, ei jõua päris südamesse välja.
Mu lemmikkoht on päris raamatu alguses, see, kus Alice kukub ja mõtiskleb ja ikka veel kukub… Seda kohta mäletan ma lapsepõlvest ja mulle tundub, et nii nüüd kui toona oli elevus suur. Aga kusagil seal sürripadrikus väsisin ma ära, ja väsin ikka uuesti.
Piltidest ka. Ma ikka väga hindan Made Balbatit, aga hakkasin mõtlema, et tänapäeva lastele ei sobi enam nii hästi see klots-pilt ja klots-tekst kõrvuti, eriti kui tekst on selline… pigem nõudlik, keskendumist vajav. Lugesin kõrvale just Marion Unduski illustreeritud Indrek Koffi “Kui ma oleksin vanaisa” ja meenutasin László Réberi illustreeritud Éva Janikowsky raamatuid, mõtlesin, et KUI mina oleks kirjastaja, siis mina paneksin selle Alice’i seikluse just sellise illustratsiooniga kokku, mängiksin näiteks suureks ja väikeseks saamise mängu ka tekstiga välja…
Muide, interneti tehnoaju ka märkas, et ma seda raamatut loen, saatis mulle just artikli “Kas sa tead, mis on Alice Imedemaal sündroom?” Jah, ma olin sellest enne ka kuulnud, see on neuroloogiline diagnoos, tajuhäirete kompleks, kus tuntakse end suuremana või väiksemana kui tegelikult oled, samuti on ümbritsevate objektide suuruse tajumine häiritud, kaasneda võib ka migreen ja langetõbi.