“Alam-Pedja lood”
“Alam-Pedja lood”, Juhani Püttsepp, Mariekuld 2019, 208 lk.
Juhani Püttsepp on üks väärt inimene: hingega looduse, ajaloo ja lastega seotud teemade kallal, kulgedes ja tegutsedes ilma suurema kärata.
Seda raamatut kogus ja kirjutas ta kokku 16 aastat ja enamik neist inimestest, kellelt ta mälestusi kogus, olid raamatu ilmumise ajaks lahkunud siitilmast. Õigel hetkel märkas ta oma kogumist alustada!
Tegevuspaigaks on koht, kust me kõik oleme läbi sõitnud, kes Tartust Tallinna ja või Viljandisse suundunud. Laeva ja Puhja ja Kärevere kohanimed tulevad tuttavad enne. Ja oleme näinud maantee ääres suurvett üle Emajõe äärte ajamas.
Aga peatume ja vaatame, kui unikaalne on olnud see elu, mis sealt tee äärest algab, ja oli alles hiljaaegu. Teesid ei olnudki, olid vaid rabad, rabasaared ja veeteed, elektrit polnudki, paatidega käidi (üle jõe) kooli ja Tartusse turgu. Kevadeti (mitte iga kevad) tuli “vesi pliidi alla” ehk uputas majja sisse, vahel tuli isegi lehm tõmmata laudas lae alla, et ta ära ei upuks.
Kõige huvitavam oli muidugi sõjaaegne ja -järgne, eriti metsavendade teema. Alam-Pedja on ka Mart Laari “Metsavennad”-raamatus (mida samuti soovitan), meeles on Laari käsitlusest, et oli laiendatud perekondadega rabasaartel elamine, täiesti mitteagressiivne elu koostöös kohalike taludega. Oli vaja lihtsalt ära elada. Siit Juhani Püttsepa raamatust saab paremini aru, mis elu see oli… ausalt öeldes mitte halb elu, olusid arvestades. Põtru oli palju, võim oli kaugel, üks talv oli korraga kolm põtra maha lastud. Parkisid nahka, tegid pastlaid, soolasid liha tünni ja tegid kõikvõimalikke põdraroogasid. Põdrarasva kasutasid valguse saamiseks, tattnina-lambi põletamiseks. Vaimne juht sellel nn rühmitusel (tegelikult laiendatud perekonnal) oli endine Tartu ülikooli juuraõppejõud Teodor Reinhold, kes jätkas ka metsamajakestes elades oma doktoritöö kirjutamist! (Põhimõttekindel mees, kui ta kinni võeti, siis armuandmispalvet ta ei esitanud ja istus kinni päevapealt 25 aastat, 1955 kuni 1980, asudes Siberis noori õpetama.)
Sedasama mitmekümne aasta pikkust lugu – sõda, metsavennad, metsavendade järgne aeg, nõuka-aegne polügooni tegemine – jutustatakse mitme erineva tegelase poolt üle. Iga peatükk on samasuguse struktuuriga: kõigepealt annab autor lühidalt edasi oma mulje algavast loost, ja siis algab monoloogi vormis lugu, sisse on jäetud igasuguseid naljakaid keelendeid ja väljendeid ning suurest loost avaneb läbi selle monoloogi taas mingi uus tahk. Näiteks sõjajärgne poisike mäletab, kuidas metsast tuli jõuluõhtul (metsavend) nende tallu jõuluvana tegema.
Raamat pole otseselt traagiline. Isegi metsavendade elus (ja kättesaamises) jääb minu meelest kõlama justkui mingi muhedus ja turvalisus. Kuna nad ei olnud agressiivsed, siis neid loodetavasti ei piinatud ka. Naisi ei viidud isegi Siberisse. Mulle tundub, et see kogukond, justkui enamvähem keset Eestit, oli tänu oma rabadele täielik eikellegimaa… Igasuguseid lugusid on siin ka otse nende kõrval elavatest loomadest (ilves viis koera koduõuest ja mattis maha, koer õnneks oli elus ja hakkas liigutama, kui peremees küsis, et mis sa siin teed) ja on lugusid erinevatest sõjapooltest (parašütiste visati alla, pere sai aastakümneteks head kangast rõivaste õmblemiseks… ja langevarjuri ka päästsid ära ja varjasid… oot, kummalt poolt ta oligi?…) Midagi turvalist on selles, et tunned: õige eestlane on see, kes taganeb, selg vastu metsa/raba, ja vaatab, mis saab…
Aga kust tuleb siiski see traagika, või õigemini melanhoolia… sellest teadmisest, et kuigi on (olid) veel alles inimesed, kes neid aegu mäletasid, on see kõik kaduvik, minevik. Enam ei kasutata neid luhaheinamaid, mille kohta öeldi, et need heinamaad on nii vanad, et mitte keegi ei tea, kui vanad. Enamik maju on praeguks kas tühjad või hävinud. Kahtlustan, et osa raamatus kasutatud sõnu on ka suremas: mis on liivitamine, mis on tirgutamine?… Samas, mulle tundub, et autoril on olnud kaudselt see eesmärk, mis meil “Meie taluelu” ja “Meie maaelu” raamatutest: Väike Myy on sinna kirja pannud kõik need endisaegsed talutööd, mida ta mäletas, võimalikult üksikasjalikult. Ja siit raamatust annaks näpuga järge ajades õppida päris erinevaid kalapüügiviise ja ka muud küttimise-korilusega seotut.