„Minu Oslo“, Heikki Võsu. Petrone Print 2019, 208 lk pluss 16 lk fotopoogen.
Minu isiklik selle aasta väljakutse: soovin võimalikult paljud varem vahele või pooleli jäänud „Minu…“ sarja raamatud läbi lugeda. Oslo oli mul varem täiesti lugemata.
Raamatu kaas ja alapealkiri peaks ideaalis andma vihje: on see tekst romantiline, asjalik, humoorikas? Mis seal raamatu sees on? „Minu Oslo“ kaas teeb oma tööd hästi, annab mu meelest vihje sellele, et autoril on huumorisoon, mida ta mõnuga kasutab. Nii et alasti beebikuju ja alapealkiri „Mitte nii meeleheitel koduperemees“ on head vihjed! Raamatu tooniga läheb hästi kokku ka see, et beebikujul on käed rusikas, mingi õiendamine pooleli, isegi üks jalg trampimiseks õhus. Selline armas natuke ära hellitatud jõnglane, kes õiendab oma turvalises maailmas millegi kallal.
Just selline Heikki Võsu ongi. Jonnipunnilaadne, saatkonna-ametniku abikaasa, oma olemuselt sümpaatne (heake küll, küsitavusi tekitasid ja sümpaatsust vähendasid soorollide teemad tema peres). Minu meelest polegi lugejale eriti oluline, et ta peategelasega täiesti nõustuma peaks. Lugeja andestab kõik ja sööb peost – juhul, kui autor kirjutada oskab! Juhul, kui autoril on oma hääl. Ja see on Heikkil täiega olemas. Meenub ähmaselt üks samalaadne raamat, mida ammu lugesin ja umbes samasuguse emotsiooni sain, nimelt Vahur Afanasjevi „Minu Brüssel“, mõnuga kirjutatud ametnikukaasa lugu.
Norrast/Oslost saame siin raamatus täitsa palju teada. Olen ise ka mõne korra (ja kord lausa mitu nädalat) Oslos viibinud, olen norrakatega koostööd teinud ja täiesti nõus kõige sellega, mida raamatust lugesin. Tuli meelde mu imestus, kuidas neil suures ülikooliraamatukogus polnud sooja söögi toidukohta, olid vaid need õudkuivad kilesse mässitud võileivad. Ja nagu „Minu Norrast“ lugeda saab, ka kooli(de)s on söökla asemel võileivad. Tuli meelde, kuidas kõndisin mööda paduvihmas mängivatest lasteaialastest, aga niisugused need norrakad on ka Heikki vaatluse põhjal: iga ilmaga õues! Või meenus mullegi imestus, et miks pole raamatukogus remont tehtud, miks pole metroojaam selline, nagu üks uusrikas riik endale lubada saaks. Heikki ütleb tabavalt: Oslo on nagu koonerdav vanainimene, kes ei raatsi oma auklikke kampsuneid ära visata, sest „augu kõrvalt on ju terve“. Mis sest, et sel vanainimesel on raha sukasääres palju.
Saame raamatu abil targemaks ka Eesti riigi ja üleüldse kogu maailma saatkondade töö osas. Mis on sekretär, lauaülem, konsul ja aukonsul jne (aukonsul on näiteks lihtsalt tiitel, mitte palgatöö). Ja mis tööd nad seal teevad peale šampusejoomise? Näiteks pidi Heikki naine andma allkirja, et Eestisse suunduvas surnukirstus on vaid surnukeha ning pole narkootikume ega relvi, selleks pidi ta konkreetselt selle laiba ja kirstu läbi otsima. Vaat sellise tööotsa peale poleks ma ise küll tulla osanud!
Heikki kehtestab enda stiili kohe raamatu sissejuhatuses. Aus, natuke üle vindi keeratud ja tehniliselt põnev: kordussulgudega siin-seal oma hüplevat mõttemaailma märgistav.
Näiteks? Kaasahaaaravat kinnisvaraotsingut kirjeldades: „Kohe läks kiri majaomanikule, et ärgu mõelgugi seda kohta kellelegi teisele anda või muidu valmistugu halvimaks (okei, seda me muidugi ei kirjutanud) (kuigi oleks tahtnud) (no et ta ikka aru saaks, kui tõsine asi on).“ Mulle see stiil meeldib!
Mõni koht oli küll kahtlasem. Näiteks: „Perepea (ütleme siis, et meesterahvas on perepea) (kuigi tänapäeva maailmas kõlab see vist seksistlikult) (no las ta kõlab) (kiikaua kui mind munadega pilduma ei hakata ja „naistefoobiks“ või „femifoobiks“ ei hüüta, jään seisukohale, et mees on perepea) (anna andeks, kallis) vastus tuli ootamatult kiiresti.“ Mina oleksin toimetajana seekord kärpinud, aga iseenesest on see nii värske stiilivõte ja mul on hea meel, et toimetaja seda võtet üleüldse aktsepteeris. Ma pole kusagil mujal raamatus selliseid sulgude ridasid stiilivõttena kogenud.
Aga rääkigem soorollidest, sel kahtlasel teemal. Heikki Võsu julgeb kirjutada – lühidalt ja eneseirooniliselt, aga siiski – oma võitlusest kehakaaluga ja paanikahoogudest. Julgeb olla koduperemehe rollis. Ja mitmel pool paistab välja tema austus oma abikaasa vastu, vaikselt paljastub hea suhtlusoskusega ja igal rindel võimekas Maiga, keda mõnes mõttes võiks küll perepeaks nimetada, aga see selleks. Küll saab ta USA saadikule hingeabi anda, küll jõuab ta õhtul pikalt päevatöölt koju tulles perele süüa teha, küll suudab koristada kodu poole tunniga, samas kui mees on pool päeva pusinud. Ma polnud ammu üritanud mõelda teemal: mis on mehe ja naise vahe? Aga see raamat sunnib mõtlema. Kas naised on tõesti paremad rööprähklejad ja paremad small talk suhtlejad? Kohati mind ärritas Heikki mugav maailmapilt: ah et süüa meeldib küll, aga mitte süüa teha ja nõusid pesta? Ja kas päriselt ei ole võimalik söögitegemist ära õppida? Kas tõesti pole olemas kokaraamatuid lollidele? Heikkil tundus olevat üks algajate kokaraamat ja seal näiteks õpetati, et kana tuleb enne keema panekut ette valmistada (aga kuidas, kas psühholoogiliselt?), nii jäigi kana ootama, kuni perenaine õhtul saatkonnatöölt koju saabus. Võimalik, et see oli kirjutatud lihtustatult ja liialdatult, rollis olles. Tegelikult on raamatu lõpus lisapeatükk, kus Heikki õpetab meestele koristamist ja söögitegemist. Näiteks kui majas ringi liigud, tasub kasutada põhimõtet „Kui lähed, siis vii, kui tuled, siis too“. Kas seda peab (meestele) tõesti õpetama?! Samas, selle raamatu stiili need õpetused sobivad.