Ta on nüüd valmis!
Ja ootamatult päevakajaline.
Kõik tuumajaamade radioaktiivsuse oht ja põgenemiskihk jms aktuaalsed teemad on siin sees.
Idee (õigemini kaks olulist teemat, mis selle süžee mõneti üllatuslikuks teevad) tuli mu juurde nii ammu. Rohkem kui pool elu tagasi! 1995. aasta suvel, kui elasin südamelihasepõletikust taastudes toonases maakodus ja lugesin kilode kaupa raamatuid, sealhulgas ka iidsete aegade tarkustest.
Teadsin ka kohe, et see tekst on selline, mis on omal moel jaburalt, hüsteeriliselt naljakas, vähemasti on võimalik seda ka niimoodi lugeda, sest mitte mingil muul moel mina ei suudaks nii hirmsaid teemasid lahata 🙂.
Ja siis läks aastaid, palju aastaid, kirjutasin lainete kaupa, ja ühel aastal varastati mult arvuti selle loo ainueksemplariga, nii et alustasin uuesti…
Aga nüüd sai ta valmis.
2021. aasta romaanivõistlusel osutus see lugu nn parketikõlbmatuks, äramärkimist ei saanud (samas mulle meeldisid žürii kommentaarid, mille keegi mulle edasi saatis), aga romaanivõistluse sponsoir Rahva Raamat kirjastus soovis seda romaani avaldada. Nii et see polegi mu oma kirjastuse tehtud, nõnda see läks. Aitäh Rain Siemerile, et käsikirjale kaasa elasid ja avaldamisriski võtsid.
Ma loodan, et see lugu leiab maailmas oma koha. Minu jaoks oli see lugu nagu elav, oma identiteediga kogu. Tundsin, et vahel lugu solvus, kui ta sahtlisse jätsin liiga pikalt. Ja siis ta toetas, kui temaga jälle tegelesin. Mitte ühegi teise looga pole mul olnud nii pikaajalist suhet. 1995. aastast on ju nii palju aega möödas!
Tihe kirjutamine oli 1999-2000, see päädis loo kaotusega.
Siis oli tihe kirjutamine aastal 2012 (see on ka romaani algusajaks valitud), aga siis tulid teised teemad peale.
Ent 2021, nüüdsesse hulluse-aega sisenedes, hakkas see lugu mu sees niimoodi keerama ja ähvardas, et lendab minema mõne teise kirjaniku pähe, kui ma teda nüüd ära ei lõpeta!
Sirvisin, otsisin, mida panna katkendina näiteks raamatust. Siin on mitu erinevat teemat, aga üks olulisemaid on põgenemine. Kuhu ja kuidas ja millal? On põgenemine rumalus või tarkus?
Panen katkendi.
”
Venemaale põgenemise propageerimine oli muidugi üks neid teemasid, mis tegi Diegost rahvusvahelise kurioosumi – seda eelkõige läänemaailma jaoks. Ja „meie mehe” sõbraliku kuulsuse saavutas ta muidugi laial Venemaal. Ma lõikasin tema esinemisi ja intervjuusid kildudeks, panin veebi jooksma, igaüks veeres oma suunas, jagajad lõid hoogu ja kemplesid nende kallal.
Üks näide: saade rahvusvahelises inglisekeelses telekanalis, Diego vastas istus keskealine daam.
„Aga kui me nüüd siin mängime mõttega… Äkki on võimalik, et keegi ründab just Uuraleid?”
„Uuralid poleks turvaline ainult USA rünnaku puhul. Mägede lõunaosas on relvatööstust, just seepärast mingem Kesk-Uuralitesse. Aga see tuumalöök on vaid teoreetiline mure. Ärge muretsege, seda ei juhtu, uskuge mind, vana šamaani. Sest Venemaa annab vastasseisu teravnedes ise USA suunas ennetava löögi! Vaatame korra kaarti, vaatame neile kahele riigile otsa. USA eripära on see, et ta on rannikutelt ülihaavatav! Venemaa on olnud kaval, planeerinud kogu strateegilise tööstuse merest kaugele, Lõuna-Uuralitesse, Lõuna-Siberisse. Ja Peterburist viis Venemaa oma pealinna ammu ära Moskvasse. Kõik Venemaale oluline on keskel, äärtest ligi ei pääse! Aga USA? Palun väga: Bahama kanti ookeani tuleks plaanida vaid üks plahvatus, üks tsunami, mis uputaks ära New Yorgi ja Washington DC piirkonna. Ameeriklased ei suuda veel registreeridagi, et Venemaa ründab. Nad ei jõuagi midagi uuridagi, juba vesi peal! Pärast polegi uurijaid. Ja kohe otsa teine pomm, tsunami teiselt rannikult! Nätakas veega mõlemalt poolt, ja rohkem Venemaa neid ei puuduta. Kas järelejäänud jänkid hakkavad veel midagi vastu võitlema või nad tahavad lihtsalt ellu jääda…? Nii et kaardile otsa vaadates on selge, et Venemaad sõjaline oht ei ähvarda.”
Oli näha, et see Diego jutt ajas intervjueerija segadusse, ta polnud sellega arvestanud. Aga Diego pani aina edasi. „Ja veel, vaadake palun Venemaa presidenti ja USA presidenti. Kumb neist ründab? Kummas on vana Tšinghis-khaani verd!?” Diego kõhistas jälle naerda.
„Nii et… te soovitate inimestel teha aegsasti Vene viisa, et olla valmis põgenema Venemaale?”
„Teate, neiu, tõelises kriisisituatsioonis pole enam viisat vaja , lihtsalt üle piiri pääseb põgenema, piire ei hoita kinni kataklüsmieelses olukorras, Venemaa on meelitatud, et nende juurde põgenetakse! Aga muidugi, kui me räägime võimaluste akna õigeaegsest kasutamisest, parem varem kui hiljem, siis võiks endale Venemaa viisa teha küll.”
„Olete ilmselt sellega kursis, et suur osa läänemaailma peab Venemaad pigem ohuks, mitte pelgupaigaks…?” Diego poolt „neiuks” nimetatud keskealine ajakirjanik oli end kogunud ja jätkas häirimatult oma küsimuste esitamist.
„Unustage ära need eelmise ajastu hirmud!” katkestas Diego teda. „Venemaad pole vaja karta! Ja kui tõesti kardate niiväga, piiluge Põhjala poole. Minge sinna, kus on vanad mäed ja kus pole tuumajaamu.”
„Vanad mäed? Vabandust, aga kas võiksite meile öelda, millised mäed on vanad?”
„Aga otsige, neiu, lugege, kontrollige! Lollikindel reegel: mida kõrgem ja järsem, seda noorem on mägi ja seda rohkem võib see mägi seismiliselt reageerida, kui planeet kiiret füüsilist muutust läbi peab tegema. Muidugi Himaalaja mäed on noored, Kaljumäed on noored… Minge parem Altaisse, see on vana, nii et Kirgiisia on ka üsna hea koht ellu jäämiseks.”
„Kas vanu mägesid leidub ka Lääne-Euroopas? Kuidas on Alpidega?”
„Alpid on noored mäed ja tuumajaamu täis! Ja punkt üks. Lahkuge Lääne-Euroopast! Lahkuge kohe! Kui mitte täna, siis homme või ülehomme! Mitte keegi pole vana Euroopa päästmisest huvitatud, kõik tahavad seda ära kasutada… Euroopa õitsengu ja viljakandmise ajad on ammu läbi, Euroopat ootab talv! Mis iganes stsenaariumist me kõneleme… Euroopa allakäiku ei peata ka ilus ilm ja rahulik kosmos! Hiina võtab Euroopa tükkhaaval üle. Samal ajal kobrutab Euroopas kõik, skinheadid, moslemid, kodusõjad. Isegi kui me unustame kõik kosmilised riskid, igal juhul on kaks kõige lollimat kohta pesitsemiseks Euroopa ja USA! Täpsemalt: eriti Lääne-Euroopa ja eriti USA rannikualad!”
Sellest telesaatest sai üks väga palju jagatud lumepall…
”
PS. Ma võin lõpu ka ära rääkida 🙂.
Sel hetkel, kui mul idee tekkis, 1995. aasta suve õhtupoolikul, olid Tabivere metsa kohal roosad pilved. Ja ma teadsin, et raamatu lõpusõnadeks saavad “roosad pilved”. Nii saigi.
