Küll on hea jälle üle pika aja käes hoida vastsündinud raamatut :). Alates homsest (22. märtsist) saab seda osta Maxima poeketist. Jah, juba traditsiooniline kleepsuraamat (viiendat aastat alustab Maxima kevadet sellega, et lapsed koguvad kleepse ja panevad raamatu kokku), aga siin on ka päris palju mittetraditsioonilist.
Kuidas sündis “Lood loodusest”? Kunagi mullu sügisel sain telefonikõne Maxima poeketilt, paluti ideid, sain kohe aru, milleks, sest olen kleepsuraamatu autor ju ka korra varem olnud, pealegi osalesime eelmisel ja üle-eelmisel aastal klientidena-kogujatena kleepsukampaanias :). Ma pakkusin kiirelt välja kaks, isegi kolm erinevat ideed, Maxima valis sealt välja kõige kallima ja eksklusiivsema idee, “Lood loodusest” ja nii me siis sammuma hakkasime.
Algusest peale teadsin, et soovin seda raamatut teha koos Remo Savisaare fotodega ja eks Remo oligi ilmselt see võluvägi, miks Maxima just selle idee valis, kuuldavasti üks otsustajatest oli Remo fänn. Ka mina olen olnud Remo fänn… juba aastast 2005, mäletan, kui elasin New Yorgi äärelinnas, olin kraapivas koduigatsuses ja vaatasin iga päev, kas ta on üles laadinud uusi pilte Eestimaa loodusest. Samast ajast on pärit meie tutvus. Mõelda vaid, juba 17 aastat! Remo on vaikselt ja kindlalt aina edasi tegutsenud, temas toimib hea kombinatsioon: loominguline jutuvestja (nii pildis kui sõnas, pildiallkirjas) ning korralik süsteemiinimene. See, et ta blogi on nii süsteemne ja järjepidev, see on kindlasti üks põhjus, mis mind aina sinna tõmbab! Tema moment.ee on olnud mu magus sõltuvus, ja nüüd tänu Maxima valikule – “jah, me soovime teilt seda raamatut!” – sain ma hakata seda sõltuvust samm sammult õhtute ja ööde jooksul süsteemselt süvendama, aastate ja kategooriate. Vahepeal tundus, et ma ei suu-da-gi kõiki neid linde, loomi, taevaid, maid ja puid üle vaadata! Aga siis käis peast läbi: iga selle pildi taga on raske töö. Varahommikused ärkamised, lume sees sumpamised, sääskede poolt äranäritud turi, tundide kaupa ootamine… (Meil on ka raamatus üks näide ühe pildi sünniloost: kuus tundi ootamist ja kuus sekundit pilditegemist; kuus sekundit, mis seda pikka ootust väärt oli.) Iga pildi taga on lugu, higi ja aeg, ja mina ei jaksa neid isegi läbi vaadata? Igatahes vaatasin kõik läbi jah, sama tegi oma mätta otsast kujundaja Piia Maiste.
Kiirelt sain aru ka sellest, et soovin seekord teha küsimus-vastus raamatu. Kahekõne formaat, kui ausalt ja kõnekeelselt teha, on väga mõnus formaat! Kui aus olla, siis selle raamatu tekst polegi ainult minu oma. Päris paljud küsimused on pärit minu tütrelt, 10aastaselt Marialt. Näitasin talle õhtuti Remo pilte ja küsisin: “Noh, kas küsimusi on?” Nii mõnigi küsimus oli nii jabur ja lapsik, et ma ise poleks selle peale tulnud. “Kas tigu ise arvab, et ta on kiire?” või “Miks jänesel kõrvad lonti ei kuku?” Sama ägedad kui küsimused on 10aastase Maria joonistused. mis raamatusse sisse läksid.
Vastustega oli aga raskem.
Võru raamatukogust tõin koju kilode kaupa igasuguseid loodusraamatuid, lisaks guugeldasin mitmes keeles. Küsida on lihtne, vastata on raskem, ärgem selle pärast pead veel norgu laskem (parafraseerides Hando Runnelit)… Suur-suur aitäh Eesti Loodusmuuseumi tiimile, eriti minu kontaktile sealt, Tiiu Liimetsale, kes kannatlikult võttis vastu kõik minu valmis lood ja siis põrgatas neid teadlaste vahel, kogus vastused kokku ja saatis mulle tagasi. Kujutan ette, kuidas teadlastel nii mõnegi lapsesuise küsimuse peale juhe kokku võis joosta, ja kindlasti minu sõnastatud vastuste peale ka, sest lastele tuleb ju vastata laste keeles, aga kuidas sa vastad näiteks küsimusele “Miks osa puulehti on sügisel punased ja osa kollased”, ilma et teaduse sõnavarasse libastuks ja lastest kaugeneks… Aga hakkama me saime. Leidsime ka kompromisse. Näiteks ei tohi teadlased öelda “linnud ja loomad”, sest linnud ongi loomad. Aga nad olid nõus sellega, et ma kirjutan raamatusse “linnud-loomad”. 🙂
Ja muidugi väärib au ja kiitust meie Piia, superkujundaja, kes põlve otsas kohe ka midagi armsat joonistab, kui vaja (raamatu joonistused on kombinatsioon Piialt ja minu tütrelt). Meie tutvus Piiaga on samuti 17 aastat vana, sellest samast ajast, kui ma New Yorgi äärelinnas Eestit igatsesin ja kui ühele mu artiklile leiti keegi naljaka-nunnu pildi teinud kunstnik, kellega ma ühendust võtta soovisin… Meil on Piiaga sarnane lapselik ja loodust armastav mõtteviis ja me mõlemad oleme lapsepõlves veetnud tunde üksi metsas uidates (ma pole Remolt üle kontrollinud, aga olen üsna kindel, et sama kehtib ka tema lapsepõlve kohta). Nii mõnegi infodetaili lisas raamatusse Piia, näiteks selle hoiatuse, et seisnud oksahunnikut ei tohi niisama põlema panna, seal võivad olla all varakevadel siilid magamas või linnupea kusagil seal okste põhjas hiliskevadel-suvel… Tuli tehke oksahunnikust veidi eemale ja visake sealt oksi lõkkesse, ettevaatlikult, vaadake, ega seal elu ole!
Väga palju abi vastuste leidmisel – aga ka nii mõnegi küsimuse – sain Remolt. Ma usun, et saime kõik need valuteemad sisse, mis me algusest peale kokku leppisime. Lageraie, mis teeb linnud-loomad kodutuks. Prügi, mis maha visates jääb mürgiks neile, kes seda nokkima asuvad. Puhtaks klantsitud suured aknapinnad, mille pihta linnud end vigaseks ja surnuks lendavad. Sai, mida lindudele söögiks topitakse ja mis neid tapab… Aga ka teemad, mismoodi saab inimene looduse rasketes oludes linde-loomi aidata. Näiteks terava koorikuga lume puhul saab metskitsedele lume sisse radasid tallata.
Minu jaoks on see “Lood loodusest” tegelikult mu “Roheliseks kasvamine” raamatu jätk. Selliseid loodushoiu teemasid tulebki õppida juba maas madalast, kui empaatia on suur ja maailma tajumise võime on tugev.
Aga ühel hetkel seda Maxima raamatut kirjutades sain ma aru: see polegi ju lasteraamat. See on sama hästi täiskasvanutele, lihtsalt küsimused-vastused on täiskasvanud lugeja seisukohalt võttes humoorikas võtmes. Tegelikult me ei nunnuta siin tekstides ega piltides, raamatus on ka üksteise ärasöömist, looduse loomulikku ringkäiku. Sest just selline loodus on! Minu jaoks on see raamat kummardus, au loodusele, et ta meie ümber ikka edasi püsib ja meid leebelt ära kannatanud on.
Ja au Maximale, aitäh poeketile, et ta sellise üdini ebakommertsliku loodusraamatuga 100% kaasa tuli! Selles raamatus pole mitte ühtegi tootereklaami! Mäletan, kuidas meie koosolekute maratoni alguses uurisin ääriveeri, et ehk saab kuidagi loodus- ja ökotoodetega piirduda… ja siis saime vastuseks, et saame tegemisel vabad käed, kleepsudesse tuleks ainult loodusteemadega seotud asutuste reklaame (kui seda üldse saab reklaamiks nimetada), ei mingeid tootereklaame. Nii saime sisse tuua ka loomade varjupaigad – paljude linnalaste jaoks on just tänaval liikuvad kassid-koerad ju see loodus, millega nad reaalselt kokku puutuvad. Aga sisse tulid ka Elistvere loomapark, Tartu loodusmaja, Tallinna loomaaed ja muud sellised kohad. See teeb minu jaoks ringi täiuslikuks: laps saab läbi teksti ja pildi loodusega rohkem sõbraks ja ta saab raamatust ka infot kohtade osas, kuhu minna, et loodusega päriselt kokku saada. Minu suur mure on see, et väga paljud lapsed/pered on oma elu rutiinis ja loodusest võõrandunud. Iseendalgi on mul see mure, et käin küll looduses, aga tegelikult vaid ühtesid radu pidi. See raamat avardas mu radu.
Ja ma sain seda raamatut kirjutades väga, väga palju targemaks! Sama ütles ka keeletoimetaja Triinu-Mari. Nii et ma loodan, et seda raamatut saaks isegi koolide loodusõpetuse tunnis lisamaterjalina kasutada. Võru raamatukogus töötajad rääkisid, kuidas nemad käivad igal kevadel Maxima kleepse kogumas, et endale inventari neid raamatuid saada, loodetavasti leiavad sama raja (või on juba varemgi leidnud) ka teised raamatukogud. Muide, üks asi, mis on sel kevadel teistmoodi kui varem – kleepsukohad ei ole kirgasvalged, me väga-väga palusime poeketilt, et saaksime sinna teha õrna vesimärgi sellest pildist, mis sinna kleepida tuleb. Ja minu meelest on raamat – mis sisuliselt ju pooltoode, kuni pole kleepsudega kaetud – ka sellisel moel imeilus. Kleepsudega täidetult muidugi veel ilusam.
“Lood loodusest” loomise protsess tõi mind taas lähemale ka vanale sõbrale Fred Jüssile, kellele mõne asja täpsustamiseks telefonikõne tegin. Nagu vanasti, kui ta võttis telefoni ja ütles: “Noh, Epp, kas on lindude kohta uusi küsimusi?” Varsti teeme Fredi “Rebasetunni” tekstiga ja Remo fotodega uue ilusa raamatu! Selgus, et “Rebasetund” on nii minu kui Remo lemmikraamat. Ja see on tõesti eriline ja aegumatu tekst, väärikalt kapsaks loetud üle Eesti, nii et aeg on talle värvitrükis uus elu anda.
Seniks aga, rebaselainel, tuletan meelde ka enda ja Remo mõne aasta tagust “Paharet ja unistaja” lasteraamatut. Loodan peagi Remoga veel midagi koos teha. 
PS. Rebaseteemadel on ka meie “Looduse nupuraamatu” kaas, see on samuti Maximas müügil, suure “Lood looduse” väike nuputamislisa.
nii tore, et paned nii ägedalt