Oli suvi 2008. Roheline mõtlemine oli moodi ja hinge läinud, ma olin
otsustanud kirjutada lisaks oma raamatule “Roheliseks kasvamine” ka raamatu „Rohelised kohtumised“ ja just seepärast
kõndisimegi Jaan Kaplinskiga tema aida ette istuma…
Raamat jäi segastel põhjustel venima. „Las ootab,“ ütles Jaan, kui kord
piinlikkusega seda avaldamata vestlust meelde tuletasin. „Need pole
teemad, mis vanaks jääksid…“
Lühendatud kujul ilmus see intervjuu ka Eesti Ekspressis: Jaan Kaplinski seni avaldamata intervjuu: „Ökokatastroof tuleb järsku, mitte aegamööda“ – Eesti Ekspress (delfi.ee)
Jaani pildi võtsin aga siit: Jaan Kaplinski: metsa tagasi minek on julgustav ja lootustandev märk | Kirjandus | ERR
JA NÜÜD SEE MEIE VESTLUS…
Oli suvi 2008. Roheline mõtlemine oli moodi ja hinge läinud, ma olin otsustanud kirjutada raamatu „Rohelised kohtumised“ ja just seepärast kõndisimegi Jaan Kaplinskiga tema aida ette istuma…
Raamat jäi segastel põhjustel venima. „Las ootab,“ ütles Jaan, kui kord piinlikkusega seda avaldamata vestlust meelde tuletasin. „Need pole teemad, mis vanaks jääksid…“
Ütlesid ennist, kui siia aida ette kõndisime, et oled viimasel ajal päris õnnelik. Mis tunne see on, õnnelik olla?
Õnn on biokeemiline reaktsioon, milles oluline osa on dopamiinil. Mida seal täpselt vaja on, eks see oleneb inimesest. Aga selge see, et õnnetunde tekkimise tingimused pole nii kindlalt fikseeritud – rohkem märgatakse seda, kui õnne pole. Inimene on õnnetu, kui tal on mõnest põhiasjast puudus: kui tal on nälg, külm, janu, kui ta liikumisvabadus ja ümbritsev maailm on piiratud, ütleme näiteks, ta on vang. Või kui tal pole võimalik oma seksuaaltungi rahuldada. Siis on ta õnnetu. Aga mis on õnn? Kuidas seda märgata, sõnastada?…
Sinu sulest pärineb mõte, et pigem on kasinuses võimalik tõelist õnne kogeda? Mitte külluses.
Õnn on see, kui sa tunned rõõmu lihtsatest asjadest. Saad hääd värsket leiba, märkad, et lill läheb aias õitsema, märkad, kui laps esimest korda naeratab… Külluses sa ei märka neid hetki.
Ja ma arvan, et tõeline õnn on olukord, kus sa ei ole sõltuv asjadest. Aga meie tsivilisatsioon on ehitatud üles haiglaslike sõltuvuste loomisele. Tekib seesama mehhanism, mis ülesöömise või alkoholismiga: sa vajad impulssi aina tugevamalt. Kirjanduses ja kunstides näeb seda ka: mis vanasti mõjus, see enam ei mõju, ja nii pakutakse aina rohkem jõhkrusi, toorusi, sadismi. Paljast seksist enam ei aita, seda peab panema ikka veel vängemalt. See on inflatsioon. Märke meie ümber on väga palju. Kõik, mida meile müüakse ja pakutakse, on ju märgid, olgu see siis raamat, idee, auto või konjakimark. Aga kui neid märke on palju, siis iga üksiku märgi tähendus väheneb. Kõike toodetakse rohkem, aga tähendused aina vähenevad. Tekib nõiaring. Minu meelest täiesti analoogne majandusliku inflatsiooniga. Raha on ju ka märk. Kui raha trükitakse rohkem juurde, siis raha tähendus väheneb. Seega tuleb seda veel rohkem juurde trükkida, ja seeläbi raha väärtus langeb veelgi.
Kas sa tuleviku peale mõtled? Sul on siin mets ja maja. Mis elu elatakse siin 50 aasta pärast? Tõenäoliselt sina enam siis elus ei ole siis, aga mida võiksid siin teha sinu järeltulijad?
Olen kogu aeg mõelnud, et inimestel peab olema võimalus tagasi minna. Ma hoian oma järeltulijatele täiesti teadlikult selle värava lahti.
See talu on niisiis tagala kindlustamine su laste jaoks?
On küll, jah. Siin on kaev, kus saab ämbriga vett võtta. Kui kook katki läheb, siis tõmbad köie otsas. Siin on piisavalt maad, mida harida. Mis on oluline, mida iga hinna eest peaks säilitama ja lastele edasi andma – kõiki neid põhilisi vanu talupojaoskusi.
Ma ise olen kasvanud talvel linnas, aga suvel maal sugulaste juures. Olen enam-vähem kõiki põhilisi maatöid teinud ja usun, et kui vaja oleks, küllap ma saaks ka hobusega küntud, natukese on elus seda ka proovitud. Lehmalüpsmist olen proovinud, see ei olnud üldse raske. Sellised oskused peaks inimestel alles olema, neid võib vaja minna.
Ma tean, kui vilets oli inimeste elu sissepiiratud linnades. Näiteks Sarajevos, alles hiljaaegu. Kui süsteemide põhiosad üles ütlevad, elekter ja vesi ja küte kaovad, siis tuleb pöörduda tagasi mineviku tarkuste juurde. Minu põlvkond saab veel hakkama. Oleks väga hää ja oluline, et ka järgmised põlvkonnad saaksid ette valmistatud selliseks võimalikuks kriisiks.
Mis siin majas saaks ilma elektrita?
Meil on ahjud olemas. Pliit on olemas. Küll valgustusele ka lahenduse leiaks. Suvel tuleb lihtsalt kauem üleval olla, talvel varem magama minna, elada looduse rütmis, nagu aastatuhandeid enne meid on elatud.
Kui Kant pidas loengut, siis tema loengud algasid kell 7 hommikul või varem, olenevalt aastaajast – sest tuli ära kasutada maksimaalselt valge aeg. Ja kui lugeda kirjandust 19. sajandi alguse ballisaalist, kus aristokraadid tantsivad ja kus on kõik nii uhke… aga mis valgus seal oli? Rippusid kroonlühtrid. Ütleme, et kroonlühtreid oli näiteks 10 tükki, igas oli 100 küünalt. Mida see siis tähendab. Kümme 100-vatist pirni suure saali peale. See on ju täiesti naljakas! (naerab). See oli kõige kõrgem seltskond. Daamid kippusid minestama ja pole ime – need sajad küünlad võtavad nii palju hapnikku. Siis pidi vahel keegi kavaler kuskil akna puruks lööma ja õhu sisse laskma.
Aga see oli tegelikult palju loomulikum aeg kui see, kuhu me jõudnud oleme, arvatavasti küll. Valgusel on mõju inimese närvikavale, aga ka hormoonsüsteemile. Ma ei tea, et neid asju oleks põhjalikult teaduslikult uuritud. Igal juhul lindudel on selge, et kui päeva pikkus ületab teatud piiri, siis lindude hormoonsüsteem hakkab toimima ja nad muutuvad vastavalt isaseks ja emaseks, hakkavad vastavalt käituma. Kuidas mõjub inimestele kunstlikult muutunud valguspäev, me ei tea, see aeg on olnud väga lühike. Aga selge on see, et me oleme pidevalt ülestimuleeritud. Liialdatud helitaustaga, liialdatud valgustaustaga.
…Aga tulles tagasi küsimuse juurde. Elekter. Mul ühel sõbral Soomes olid päikesepaneelid. Tal oli saare peal majake, üks paneel katusel ja ta sai sellega kogu majakese ära valgustatud.
Suvisel ajal või talvel ka?
Palju ta seal talvel oli, ei tea… Aga üldiselt jah. Pealegi, seda asja annab täiustada. Just sinna tuleks suunata inimeste leidlikkus.
Millele sa loodad?
Ma arvan, et ühel hetkel võib Eesti Rahva Muuseum osutuda Eesti rahva olemasolule väga oluliseks institutsiooniks. Siis, kui ei ole enam Eurovisiooni ja mida kõike veel, aga seesama Eesti Rahva Muuseum oma arhiividega on alles ja selle muuseumi funktsioon täieneb. See mõte on aegamööda tulnud, et võib-olla meie kõige tähtsamaks teaduseks osutub etnograafia. Paljud ressursid lõpevad ja Eesti saaks väga hästi hakkama niisuguse vanamoodi elamisega. Probleem on selles, et suur osa maailmast enam ei saa. Eesti on nii hõredalt asustatud, meil on ka selles osas kõik hästi. Siin on nii palju maad ja metsa ja vett, siin jätkuks tegelikult kõiki võimalusi.
Ja ma pole pessimist! Ma usun, et kui inimene peab rohkem pingutama, siis ta areneb. Ja arvan ka, et me oleme tegelikult kohanenud selle eluga, mida elasime paarsada tuhat aastat, meile ongi tegelikult just sellist elu vaja. See küllasuses elamine nagu Ameerikas… Olen käinud seal, näinud neid rasvunud inimesi, igas mõttes inetu vaatepilt, need on inimesed, kes ei ela maailmas, millega nad kohastunud oleks.
Meie poeg oli vahetusõpilasena väikeses Ohio linnakeses, kus oli küll kuus kirikut, aga ei olnud kõnniteid. Kui ma kõndisin tee äärt mööda, siis küla koerad olid nii jahmunud, et nad ei teadnud, mida teha…
Kõndiv inimene!
Nad ei olnud niisugust kahejalgset olevust varem näinud, kes maantee äärt mööda kõnnib (naerab).
Kas see tekitab sul süütunnet ka, et sinu enda elustiilis on palju autosõitu, linna ja maa vahet pendeldamist?
Ikka, see on raiskamine.
Kuidas suhtud roheliste liikumisse, õigemini rohelistesse liikumistesse?
Jah, neid liikumisi on mitu. Kui sinna juurde tulevad igasugu astro-, ja bioväljad ja esoteerika, siis minu jaoks on see liialdus. Ma olen ikkagi teaduskoolitusega inimene, diplomi järgi õppisin matemaatilist keeleteadust.
Üks asi, mis kuidagi ei sobi kokku minu rohelise mõtteviisiga, on osade loomakaitsjate entusiastlik tegutsemine. Võtame lemmikloomad, koerad-kassid, need on ju oma loomult kiskjad. Nende ülalpidamiseks kulub väga palju teiste loomade liha. Ühesõnaga: selleks, et pidada oma armsat kassikest või koerakest või et hoida teda elus varjupaigas, selleks me hävitame teiste loomade elu. Siin on suur vastuolu. Ja see kõik mängib ühele asjale: väikesel kassil ja kutsikal on nägu, mis inimeses äratab teatavat hooldamisinstinkte. Ta on nii armas. Aga samal ajal veised surevad selleks, et kiisukesed-kutsukesed toitu saaksid.
Samas see lemmikloom, kuigi ta kulutab keskkonda, hoiab vähemasti tänapäeva inimese ühendust loodusega. Arendab empaatiat.
Aga sama annab hiire või isegi tarakani pidamine annab.
Teie siin talus loomi ei pea?
Me ei ole kogu aeg siin. Peale selle: meil ei ole vajadust. Kui tekiks probleem, kust süüa saaks, siis ma peaks. Võtaks kitse ja kanad.
Kas sa tulevikus kavatsed siia jääda täisaastaks?
Ma ei tea, kui palju mul tulevikku on.
Samas maal ju on vaja mõelda tulevikule, teha plaane?
Ma tahaks siin tiikide ümbrust kujundada… (jääb mõttesse) Huvitav, et meile on põõsad negatiivse varjundiga sõna, „viska põõsasse“ öeldakse näiteks. Aga puud on positiivse tähendusega.
Eestis väga vähe tõeliselt ilusaid parke, sest meil puuduvad põõsad. Meie pargikujundusega tegeles nõukogude ajal miilits ja praegu mingil määral politsei. Ma tean, et politsei soovis tungivalt Kuressaare lossi pargis põõsaid vähendada, siis on politseil vähem tööd, „pätt on ju põõsas peidus“. Aga kui võtame hiinlaste teooriad maastikukujunduses – ka Jaapani ikebana pärineb tegelikult Hiinast – siis on maailmas kolm põhijõudu, taevas, maa ja inimene. Ja park peaks vastama neile kolmele. Taevas on puu – vaatame üles, puulatv ulatub kõrgele. Maa mõõde on muru. Aga kus see kolmas on? Inimese mõõde? Põõsas on inimese mõõde. Põõsas on minusugune, ma ulatun temani, saan temaga suhelda kui endasugusega.
Ma tahaksin siin tegeleda natuke põõsastega ja eriti pajudega. Pajud mulle hästi meeldivad. Kui vaadata neid pajuvõsasid üle Eesti, keegi neid eriti ei märka, suhtutakse põlastusega. Eestis on üle 20 liigi pajusid, need annavad ka hübriide omavahel. Pajude elujõud ja rikkus on meeletu. Lisaks liikidele on neil oma vormid. Kerapaju on kõige tuntum, aga on veel igasugused. Plaanin, et võiks neid paljundada. Võtta säält, kui on niisugune hästi ilus ümmargune puu, võtta säält üks oks ja panna kasvama… Tahaksin teha pajupargi, võibolla kooslusesse mändidega. Aga vaat kasevõsa mulle ei meeldi.
Miks sulle kased ei meeldi? „Kaske, kaske…“ Eesti rahvale ju nii omane puu?
Neid on lihtsalt nii palju ja igal pool… isegi lillepotti kasvab kask, kui välja ei tõmba. Kasemetsa on meil siin küllalt, mitu hektarit.
Räägi veel oma metsadest?
Mina olen mõttes oma metsad tsoneerinud. Keskosas on rabamännikut või siirdesoomännikut, selle ma tahaks jätta tõepoolest reservaadiks, seal ei puutuks absoluutselt mitte midagi. Seda oleks paarikümne aasta pärast või saja aasta pärast väga huvitav vaadata, mis seal siis on toimunud. Aga muidugi, kui on haiged puud ja see haigus võib levida, siis tuleb vahele astuda. Me ükspäev tegime puhastustööd. Raiusime, saagisime hulga kuuski maha, mis olid vigased ja haiged.
Loodus hoiab ka ise tasakaalu, see on selge. Aga kui me oleme seda tasakaalu juba nii palju nihestanud, siis peab sekkuma.
Miks olid kuused vigased ja haiged?
Metsloomad. Kitsedel ei ole enam tõelisi vaenlasi, neid paljuneb nii armutult, kõik kohad on neid täis. Kitsede looduslik vaenlane on nüüd auto. Hunte on nii vähe, nad ei hoia kitsede arvu tasakaalus. Jahimehi on rohkem vaja. Metsade koostis on selline, et ta soosib kahjurite levikut.
Osas riikides on puupõllud, mida ka metsadeks kutsutakse.
Ma olen näinud neid. Need ei ole metsad. Mulle ei meeldi väljend „metsaistutamine“. Metsa ei saa istutada, mets peab kasvama. Ka siis kui keegi teda ei istuta, siis ta kasvab ise. Puid saab istutada, metsa mitte. Mina tahaks oma metsa säilitada metsana. Ekspluateerin teda ekstensiivselt. Mõni puu kukub ümber, sel juhul teen ta küttepuudeks või saab sealt ehitusmaterjali. Niimoodi tasapisi võtan. Teeäärne mets – sealt saabki materjali, küttepuid. Aga see mis kaugemale jääb ja kuhu ei pääse ligi, las ta jääb. Sellel on oma väärtus ja see väärtus aina kasvab. Mida rohkem me metsi puupõldudeks muudame, seda suurem väärtus on niisugusel väikesel reservaadil.
Kui sa siia tulid esimest korda, siis alguses oli teil vaid väike maalapike?
Isegi seda ei olnud meil, aga kuna see on nii kõrvaline koht, siis kolhoos ei sekkunud eriti. Endise peremehe maa peal lubati toimetada, sain siin istutada oma puid. Kui ajad muutusid, siis ma sain selle maa endale. Pakuti, et võtke rohkem, võtke talu. Võtsingi, 14 hektarit kokku. Aga sellest suur osa on sookaasik, mis on suhteliselt väheväärtuslik maa praeguste arusaamade järgi. Ta ei anna rahalist tulu. Aga loodusevaatleja jaoks on ta väga väärtuslik.
Kui palju sa ise siin maaelu käigus arenenud oled?
Ma ei olnud linnapoiss. Maa juured olid ikka päris tugevad.
Aga väga palju asju tuli õppida. Näiteks ma ei olnud kunagi saagi teritanud. Lähikonnas oli üks sõber, vana puuseppmeister, kes ka nüüd surnud on. Tema mulle väga palju õpetas. Tore inimene oli. Õpetas mitmesuguseid puutöövõtteid. Väga palju siin on tehtud mu oma kätega.
Kas sa liitud selle koolkonnaga, kes ütleb, et füüsiline töö teeb õnnelikuks ja aitab vaimset pinget hoida?
Aga loomulikult. Ma ei suuda istuda rohkem kui kolm tundi. Olen oma eesti esivanematelt pärinud talupoja kehaehituse. Tunnen ennast hästi, kui ma saan pärast istumist ka tund või kaks teha korralikku füüsilist tööd. Ikka tõelist tööd: kaevata maad, niita või puid lõhkuda või midagi säärast. Inimene on ju kohanenud ikkagi keskmise või tugeva füüsilise pingutusega. Meil on seda vaja. Siis hakkavad mitmesugused mehhanismid tööle. Hormoonid ja muud asjad.
Millal sa selle mõtte endas tabasid, et võib-olla sinu järeltulijad elavad kunagi siin tõelises talus, nagu sinu vanaisade põlvkond kunagi elas?
See oli ikka üsna ammu. 70ndatel.
1974-75. aastal ma läksin tööle Tallinna botaanikaaeda, kus tegeldi kõikvõimalike asjadega ja teoretiseeriti, nagu kombeks oli. Siis hakkas mind huvitama inimese ökoloogia. Kirjutasin esimese selleteemalise essee vist veel enne seda. Umbes aastal 1970. Essee idee oli selles, et kui inimest ei pidurda mitte mingisugused tabud, siis ta muutub ohtlikuks maailmale ja iseendale. Vaatasin religioone nagu mingisuguseid tabude süsteeme, mis enam ei toimi.
Sest religioonid, sellistena nagu nad on, ei takista keskkonna hävitamist. Kristlus ei takist sul osta plastikut ja kohe ära visata.
Ühe enam on ilmas inimesi, kes hakkavad aru saama, et me oleme end kriisi elanud…
Ma arvan, et mida varem see kriis tuleb, seda parem. Seda rohkem on eelmist maailma alles, seda kergem on kurssi muuta. Ma kardan väga, et see kursimuutmine saab nagunii keeruline olema. Me peame mingisuguse valemi abil arvutama midagi välja ja saame hea teoreetilise tulemuse. Aga unustame ära ühe muutuja, õigemini konstandi, millega kõik tuleb läbi korrutada.
Ja see konstant on?…
See on inimlik rumalus. Ma kardan, et kui me sellega kogu valemi läbi korrutame, siis on tulemus kahetsusväärselt vilets.
Inimene ei ole targemaks saanud üldse, teatud faktide teadmise osas on justkui jah, aga kui vaadata moslemeid, juute ja neid ameerika fundamentaliste, siis… näiteks küsitluste kohaselt 50% ameeriklasi ei usu evolutsiooni.
Aga samal ajal see võim, mis inimeste kätte antakse, on aina suurem. Mida suurem onvõimsus, seda hullemad tagajärjed on tehtud vigadel.
Sa räägid praegu vesinikpommidest või?
Ükskõik millest. See ei ole veel kõige suurem oht. Pommide puhul on tehtud kõik, mis teha annab, et asi oleks kontrolli all. Üks inimene ei saa kunagi seda pommi kasutada, sel peab olema mitmekordne filter ja viimane samm on kinnises, koodiga kinni pandud kohvris.
Loodetavasti on see nii, isegi kusagil Põhja-Koreas…
Iraan on kõige kahtlasem koht.
Ja ma rääkisin ühe India kirjanikuga, kellel, mulle tundus, on mingid sidemed valitsusringkondades. Ma küsisin, et mida teeb India valitsus, kui Pakistani tuumarelv satub ekstremistide kätte. See mees vastas ilma mingi kõhkluseta, et me ei jää seda kõrvalt vaatama ja ründame esimesena. Nii et sääl on muidugi väga suur oht.
Aga mis on sinu arust kõige suurem keskkonnaoht planeedile…
Kõik kokku. Saastumine. Elu planeedil on üks ühine troofiline võrgustik. See tähendab, et ained liiguvad, üks sööb ühte, teine teist. Me lõhume praegu seda võrku aktiivselt, aga ilma selle võrguta ei saa miski enam vanaviisi funktsioneerida, ka meie ise mitte. Siis tulevad väga järsud muutused.
Seda protsessi nimetatakse perkolatsiooniks. Kui meil on švamm ja me muudame teda aina poorsemaks, siis tuleb üks hetk, kus need poorid moodustavad kuskil ühe või mitu ühendust ühest švammi äärest teise. Siis hakkab švamm vett läbi laskma. Ja ka vastupidi, kui me hakkame švammi pooride arvu vähendama, siis ühest hetkest pääle on ta juba veekindel. Planeedi suur eluvõrgustik on samasugune švamm, mida me muudame vaikselt. Praegu tundub, et me võime hävitada liike ja ökosüsteeme ja nagu midagi väga erilist ei juhtu. Aga see teooria ütleb, et mis juhtub, see juhtub järsku. Mitte aegamööda ei lähe keskkond halvemaks ja olukord muutub, aga see muutus tuleb järsku. Vesi tungib švammist läbi. Mis siis täpselt juhtub, ma ei tea. Aga see on tõeline ökokatastroof. Muidugi mingisugused tuumapommid võivad kiirendada, kui korrutame ka inimliku rumaluse konstandiga.
Aga kas kuidagi pehmelt ja kokkulepete teel oleks seda kurssi võimalik muuta?
Kursimuutus tähendab seda, et inimkond peab lõpetama raiskamise ja hakkama elama väga kasinalt, et mitte öelda vaeselt. Muidugi lõpetama juurdekasvu, radikaalselt. Katsuma oma arvukust vähendada. See on teoreetiliselt võimalik ka väga humaansete vahenditega. Kuid me põrkame kokku aegunud religioossete arusaamadega kokku, mis sellist kurssi keelavad.
Paljunemine on instinkt. Kas kujutad ette, et ütled oma lastele, et ärge teist või kolmandat last saage?
Mina oma lastekarjaga muidugi ei ole õige inimene seda rääkima. Aga niimoodi ta on lihtsalt. Jah, siin põrkuvad koku kõik ilusad põhimõtted. Me oleme jõudnud olukorda, kus arusaamad vabadusest tuleb ümber hinnata. Nii, nagu praegu meie vabadus kuidagiviisi ei tähenda seda, et me võiksime kolida naabri korterisse elama, teha tema pliidi peal süüa või veel enam, tema maja põlema panna. Siis ilmselt tulevikus vabadus tähendab ka seda, et meil ei ole õigust saada nii palju lapsi, kui me lihtsalt ise tahame. Meil ei ole õigust nii palju autoga sõita ja nii palju lennata.
Kas sa kujutad ette, et oleks roheline diktatuur? Demokraatia tingimustes seda ei kujuta küll hästi ette.
Seda võib ka demokraatiaks nimetada. Minu jaoks kõige õiglasem tundub kaardisüsteem. Igale inimesele antakse teatud hulk kaarte, vastavalt ressurssidele, mis kulutamiseks olemas on. Aastaks sa saad kaarte: nii ja nii palju sa saad sõita, kütust tarbida. Ise tead, kui sa nii palju ei sõida, müüd kaardid teistele ära. See tähendab ka äri nendega, nii nagu toimub riikide vahel süsinikdioksiidi äri. Ja niisamuti saad sa oma lapsesaamise limiidi teistele müüa, kui ise ei soovi (naerab). Ja näiteks mul on viis kaarti, et ma võin endale muretseda viietoalise korteri, aga ma vahetan ühe toa kaardi ära ja saan vastu ühe lapse loa. Umbes sellised asjad on mul meeltes, paratamatult midagi sellist peab tulema. Puhtal rahaga seda ei saa süsteemi reguleerida minu arust. Ja kas see on demokraatlikult teostatav? Aga miks ka mitte? Inimeses on ühelt poolt tahtmine rohkem saada, aga teiselt poolt ka õiglustunne, mis võib ka kadedusena väljenduda.
Isegi meditsiinilised uuringud näitavad, et ühiskond, mis on egalitaarne, kus ei ole suuri varandusvahesid, seal on inimesed ka vaimselt tervemad ja igasuguseid psühhogeenseid haigusi on vähem. Kostariikalastel on näiteks vähem südamehaigusi kui jänkidel. Costa Rica on selline suhteliselt sotsiaaldemokraatlik ühiskond.
Mis võiks sellise kaardisüsteemi tekitada?
Et niisugune asi teoks saaks, oleks vaja ühte suurt prohmakat, katastroofi. Mida varem see tuleb, seda parem. Siis on rohkem järel. Kui see tuleb saja aasta pärast, siis oleme maailma viinud juba sellisesse seisundisse, et on võimalik ainult allakäik. Praegu oleks veel võimalik päästa mõndagi.
Lisaks planeedi hädadele on meil hädad ka inimese sees, aina rohkem allergiaid ja talumatusi. Needki ju tormid, lihtsalt teisel skaalal…
Ma arvan, et allergia on tulemus sellest, et inimene ei ole tegelikult kohanenud elama steriilses keskkonnas. Tänapäeval on arusaam hügieenist see, et mida vähem me puutume kokku teiste elusolenditega, seda parem, eriti igasuguste bakteritega ei tohi meid kokku lasta, nii arvatakse. Ja me sööme rafineeritud puhtaid asju. Suhkrut, mis koosneb ainult saharoosidest, samal ajal kui läbi ajaloo oleme söönud aineid, mis on palju mitmekesisema koostisega.
Igasuguste lisa- ja säilitusainetega on üks probleem – nad mõjutavad meie soolte floorat, ja halvas mõttes. Meie sooltele on pigem vaja mustust. Ilmselt on siiski oluline mitte süüa kõike liiga puhtalt, vaid umbes nii, et võtad peenrast porgandi, pühid puhtaks rohu peal, sööd ära, natuke mulda on kasulik.
Lugesin ka kusagilt ajakirjast, et Prantsusmaal olla uus trend, et arstid soovitavad lastel natuke mulda suhu saada, toimivat allergiate vastu.
(Naerab) Mina oma ökoloogia teadmistega olen selle ammu välja mõeldud.
Oli üks telereklaam, mis mind vihastas, nii et ma isegi helistasin tuttavale mikrobioloogia professor emeritusele. See oli siis, kui meil hakati propageerima neid bakteritsiidseid seepe, mis „hävitab kõik bakterid“. Ma mõtlesin, et see on ju nurjatus. Professor naeris, et ära muretse, need seebid ei tee seda nagunii. Mingit kahju nad teevad ikka, võivad häirida meie loomulikku keskkonda… Ka meie ise oleme ju terve ökosüsteem, on sadu liike baktereid, kes elutseb meie sees ja meie peal. Kui me oma ökosüsteemi segi lööme, siis selle tulemus ongi see, et siia satuvad niisugused, kes ei peaks siia sattuma, sest me oleme teinud tühja koha nende jaoks valmis.
Liiga sage pesemine on ka probleem.
Just üks tuttav arst mulle ütles ka seda – ma kurtsin, et nahk hakkab hirmsasti lõhenema ja kestendama – ta ütles, et nahk on liiga kuiv, oled liiga palju end pesnud. Ja rääkis, et praegu eriti noortel inimestel pidi see pesemise häda küljes olema. (naerab) Käiakse mitu korda päevas duši all ja pestakse ennast seepidega. Aga põhjamaa inimene ei ole kohanenud sellega, et teda niipalju leotatakse. Tegelikult ei ole mõtet pesta end kogu aeg seebiga. Kui lapsel käsi must on oma aia mullast, siis las loputab ära lihtsalt mustuse päält. Meie liigina ei ole tegelikult seebiga kohastunud.
Ja meie organism vajab neid baktereid. Miks? On ikka enam-vähem selge, et allergia kipub tekkima siis, kui meie kohanemismehhanism keskkonnaga ei saa piisavalt stiimulit, ei saa treenitud piisavalt hästi. Siis ta kaotab orientatsiooni ja hakkab hävitama organismi ennast. Reageerib üle Süütu õietolmu peale paneb kokku võitlussalga.
Puudutasime enne põgusalt religioone. Mis sa arvad, kas võib tekkida uus religioon, mis arvestaks looduskeskkonnaga ja niiöelda alandaks inimese looduse osaks?
See on võimalik, aga ma ei tea, kas see just religioon on, mis selle alanduse tekitaks. Religioon on loomult midagi väga staatilist ja kindlat, maailm meie ümber muutub nii kiirest.
Üks rabi rääkis mulle, et paljud liberaalsed rabid on asunud propageerima arusaama, et tõeliselt koššer on vaid taimetoit. Niimoodi saab olemas olev religioon muutuda, arvestades muutuvate oludega.
Kas sina sööd liha?
Ma olen lapsest peale olnud väga väike lihasööja. Mingil ajal olin päris taimetoitlane. Ainult üks kord elus, kui mul oli raske operatsioon, siis pärast seda ma hakkasin liha tahtma. Ilmselt organism tahtis taastada oma kudesid. Aga see läks mööda ja praegu mul ei ole mingit erilist vajadust.
Minu jaoks on liha söömisel ka kindel eetiline piir. Hää küll, kui ma tahan nii kangesti liha süüa, siis kas ma olen valmis looma tapma oma käega? Kui ma ei ole saa siga tappa, siis ma ei saa siga süüa. Kuke tapsin niimoodi. Vastik oli. Mõtlesin, et vastikud asjad lükkame kuskile eemale, kuskile kaugele eesriide taha, anonüümsusse. See ei ole õige.
Aga isiklik vastutus bensiini kulutamise suhtes, reisimise suhtes?
Mul on tunne, et ühel hetkel ma ütlen, et nüüd aitab. Aga olen mõelnud, et natuke veel tahaks… Mul on tunne, et ma pean mõnda asja nägema. Ma ei saa muidu aru. Kui ma ei oleks Nepalis ja Indias käinud, siis oleks nii mõnedki asjad minu mõtteilmas teisiti.
Aga ma loodan südamest, et tuleb bensiini hinna tõus, ja inimesed hakkavad sõitma tõesti vaid siis, kui ilma ei saa. Mitte niisama, et istume autosse, lähme käime, teeme ühe tiiru.
Enne oma vähioperatsiooni sõitsin ma rattaga päris pikki maid, Tartu ja maakodu vahet. Kui olin noor, siis sõitsin ka Võrumaale jalgrattaga, ikka 100-kilomeetriseid otsi. Olen ka väga palju jala matkanud.
Aga enam ei jaksa. Ja ega eriti keegi ei jaksa.
Ma mõtlen, et meie tsivilisatsioon ongi tsivilisatsioon vanade haigete ja invaliidide jaoks, kelle jaoks kõik mugavused on hädavajalikud.
Ka paljud lapsed kasvavad niimoodi, invaliidide ühiskonnas: ekraani eest autosse ja tagasi, ongi kõik.
Just nimelt, terveid normaalseid noori inimesi paneme elama nagu invaliide. Nagu mittetäisväärtuslikke inimesi.
Aga räägiks lõpetuseks sellest, et kui Eestis oleks sinu olemine sinu tegemine, mis siis oleks siin paremini tehtud?
Nojah, et kui mina oleks diktaator, kuningas? (naerab) Bussiliiklust tuleks kõvasti doteerida. Autod tuleks maksustada korralikult. Siis need ATV-d või jetid tules kas täeisti ära keelata või väga kõvasti piirata maksudega nende kasutamist. Nendel ei ole mitte mingit positiivset väärtust. Ainult lõbusõiduvahend.
Ja mida ma veel teeks – ma tooks pealinna ära Eesti südamesse. Eesti geograafilise keskpunkti lähedale. Kuskile sinna Põltsamaa ja Paide kanti.
Et oleks lihtsam ligi pääseda?
Jah, just nimelt, et igalt poolt oleks enam-vähem võrdne ligipääs. Ka see on ressursi mõistlik kulutamine.