“Minu Viljandist” toimetaja pilgu läbi

See on üsna keeruline olukord, kuhu elu on mind pannud. Kunagi läksime Justiniga lahku, samas pole me ealeski olnud vihavaenlased, ikka sõbrad edasi. Ma andsin kord küll kindla sõna, et ei võta “Minu Viljandit” toimetada, aga kui Justin oli ligi 600 000 tähemärki valmis kirjutanud ja tundus, et tal pole toimetajat, siis leidsin, et tuleb ikka võtta küll. Kuidas siis teisiti. Ma olen siiani olnud kõigi ta raamatute toimetaja, võibolla on see midagi ülemat kui isiklik suhe eraelus. Ma tunnetan ja tean tema teksti, tema autorikäekirja, kes siis veel…

Ja siis tuli mul toimetajablokk.

Tema tekst tundus mulle nii melanhoolne ja nii kentsaka struktuuriga, pisikestest killukestest koosnev, sealt oli esialgu raske leida seda suurt lihtsat lugu – ja võibolla ma lihtsalt ei tahtnud tunnistada, et pole muud võimalust, see lugu on “pärast lahutust ellu jäämine” (võibolla ei tahtnud autor ise seda ka tunnistada ja seepärast oligi see kildude mosaiik loole pettteks ees). Ja ärge saage valesti aru, ma ei kritiseeri, see tekst lummas mind omal moel oma segaduses. Meeleolude loomises on Justin meister ja tal on hästi omalaadne sürrealistlik huumoritaju…

Aga ikkagi oli mul blokk. Minu toimetamise lõpetamise taga seisis tekst kinni mõnda aega. Ja ma sain aru, et see magusvalus tunne, mis mul on Viljandi suhtes, see on mul ka Justini suhtes. Viljandi on ju minu sünnilinn ja ma mäletan, kuidas ma seal kõndisin (“Minu Eesti 3” tegevustik) ja tundsin, et siia ma kuulun, siin on mu lapsepõlverajad. Aga. Elu läks teisiti. Kolisime Viljandist ära, läksime lahku, Justin kolis tagasi, kirjutas teksti “Minu Viljandi” neist aastatest, mis algasid pärast ta tagasikolimist. Ja mina olin selle teksti toimetaja.

Palusin tal toimetamise käigus kindlasti rohkem sisse kirjutada mu lemmiktegelast, süüdimatut-sangviinilist Peakokka. Temaga juhtuvad lõbusad lood rikastavad mu meelest muud lugu. Ja toimetasin muust loost välja peaaegu pool mahust, igasuguseid killukesi, sest muidu oleks raamat olnud lihtsalt liiga paks. Loodan, et Justinilt tuleb nende välja jäänud kildude abiga tulevikus mõni muu raamat.

Ja milline siis on see “Minu Viljandi”? Ma olen tekstiga nii lähedalt seotud, mul on teemaga oma suhe, nii et mina tõesti ei oska ettegi kujutada, kuidas see raamat vastu võetakse. Justini “Minu Eesti” 1,2 ja 3 on kõik üsna sirgooneliselt voolavad lood, esimene osa ehk kõige lihtsam ja naljakam, edasi tuleb süngemaid noote ka, eriti kolmandasse. Kõige süngem Justini raamat on ilmselt ta romaan “Montreali deemonid”. Ja mismoodi hakatakse tagantjärele vaatama “Minu Viljandit”? On see tema kõige nukrameelsem teos? Samas ärgem unustagem Peakokka, ikka nalja saab ka…? Ja lõppkokkuvõttes on see lugu ikkagi lootusrikas. Kui mitte midagi/kedagi muud, siis oma ande püüdis see peategelane kinni, kui ta paadimehega lõpuks udusse ja armastusse suubus.

Toimetades tabasin end mõtlemast sellele, kui oluline on Justinile naistegelane. Keegi tugev, müstiline ja hull. Neid on tal “Minu Eestis”, ka seal rohkem kui üks, peale Epu näiteks kunstnik Sigrid. Ja neid on tal “Minu Viljandis” – vähemasti neli värvikat tegelannat. Mitte igal meeskirjanikul ei õnnestu naisi elama panna. (Prototüüpide protest lihtsustamisest-ja-liialdamisest on hoopis teise tasandi küsimus. Prototüübiks olemine on lihtsalt saatus… mis seal ikka teha, kunst nõuab objekte. Ja kirjanik jääb ellu tänu kirjutamisele.)

Tabasin end ka mõtlemast, kuidas on kunagisest “Minu Eesti 1” noorest maailma-uudistajast saanud vana elukogenud mees, kes Eestisse sattunud maailma-uudistajatele nõu annab. Punkt üks: harju ära ahjuküttega, mis siis, et see nii pikalt iga päev aega võtab. Punkt kaks: harju ära saunaga, mis sest, et mehed end omakeskis paljaks koorivad ja peksavad. Jne. Kui nii võtta, siis äkki on see siiski ka naljakas raamat?

Ning see on kindlasti raamat, mis räägib väga konkreetselt elust pärast lahutust. Tegelikult on ka minu peagi ilmuv “Meie taluelu” omal moel elust pärast lahutust, aga see post-divorce faktor on minu tekstis üsna sügaval peidus. Kes oskab vaadata, see märkab. Meie ümber on alati lood, ja iga loo vaatamiseks on mitu nurka. Justini ja minu lugu võib vaadata näiteks sellise nurga alt: kuidas kahest seljakotirändurist sai aktiivselt rabelev globaalküla eduperekond. Ja kuidas see pere keskea künnisel jagunes: mees valis kohvikutes kirjutamise ja naine valis taluelu. Mitte et üks oleks parem kui teine, aga üks valik on kindlasti teisest kaugemale viiv. Me kõik teeme valikuid läbi elu. Viljandi – see on väikelinn, inimesed, kes teavad üksteisest peaaegu kõike ja kohtuvad iga päev kohvikus. See on üks võimalik Viljandi, ja üks võimalik elustiil. Just sellest elukeskkonnast Justini raamat räägibki. “Viljandi, see on üks suur kolledži ühiselamu” ütleb ta kusagil.

Mis edasi? Uued leheküljed, uued raamatud.

Aga “Minu Viljandi” on välja lennanud ja hakkab oma teed lugejate südametesse otsima. Head teed talle! 🙂