Lugu naabritest ja minust, 1

Lisa kommentaar

Kommenteeri külalisena

  1. Ah et siis mina olin viimane kihutaja. Jaa, ma hoidsin kõigil kordadel väga madalat profiiti. Viimasel korral, olles veel vaadanud nii vasakul kui paremal toredat õue ja tõega lugenud üle ka seened, mõtlesin, et ohoh, ma vaatan ju ka igast aknast sisse nagu mu omadesse vaadatakse. Väga piinlik oli enda pärast ja naljakas ka. Võimalik, et siis lisasin kiirust. Võimalik, et sõitsin isegi 30-ga. Naaber võiks panna käitumisjuhise. Kõik ju saavad aru, et satuti naabri elutuppa. Hea oleks teada, kuidas seal käituda- võimalikult kiiresti, märkamatult, aeglaselt liikuda- kuidas mööduja seda teadma peab? Selliseid hoovipoolitusi põhjas ei ole, ainult lõunas.
    On kolm võimalust-
    1. muuta suhtumist
    2. muuta olukorda
    3. jätkata

  2. Kuidagi tuttavad on selles loos mõned kohad. Miks Eestis naabrid küll üksteise peale kurjad on? Minu unistus on ka head naabrid, aga kahjuks, püüa palju tahad, tulemust ikka ei ole. Et siis tuleb kõige kiuste püüda ise jätkuvalt naabrite vastu hea olla.

    1. Ei ole ainult Eestis. Mina ei ela Eestis ja siinmail peavad naabrid samamoodi seletamatut vimma. Ka minul on sellest depressioon.

  3. Pilt ütleb palju! Kuulasin täna Vikerraadio saadet Sinu kodust. Väga siiras.
    Kõik see on ka üks lugu minu lapsepõlvest. Kui Sul on vaja abi elektrivallast, võta ühendust. Kalmer.

Arhiiv

Viimased kommentaarid

Sliding Sidebar