Kes otsustab meie karjas asju?
Ka see on ajakirja Kodu ja Aed jaoks kirjutatud ja seal ilmunud.
Igas karjas on oma juht. Ja iga karja saabuv noorliige üritab endale haarata hierarhias võimalikult kõrge koha.
Niimoodi seletas mulle elukarja põhimõtteid üks loomapsühholoogi kalduvustega sõber, kui me omale kutsika võtsime. Kutsikas hakkas esimeste päevade jooksul mind respekteerima karjajuhina, aga mu tütre peale ta urises, ei lasknud 7-aastasel lapsel kodus vabalt ringi liikuda. “Lihtne: kutsikas üritab haarata kohta, mis oleks lapsest ülalpool,” seletas sõber. “Karjas käivad asjad ikka nii, üks on üleval ja teine all.”
Kui me paar kuud hiljem kassipojad võtsime, siis oli koer paigas: lapsest allpool. Aga kassid? Kaks triibulist vennakest hakkasid end ka kohe kehtestama, läbi kohahõivamise. Minul oli plaan hakata kasse pidama laudas, nad olid korraliku hiirepüüdja järeltulijad ja nende koht oli plaanitud konkreetselt: hiirepopulatsiooni kontrolli all hoidjatena. Ma pole kordagi neile kassidele enda maja elupinnana tutvustanud, aga nad ise tutvustasid: kaks kollast karvakera kolisid võluva jultumusega laudast tuppa, niipea kui üle hoovi vänderdamise selgeks said. See enesekehtestamine ei ole neil terve möödunud aasta jooksul lõppenud.
Kes on ülal, koer või kassid?
Jään selle küsimuse üle mõtlema. Kui ma koerakuudi kõrvale kaussidesse toitu panen ja hõikan “Lõvi! Kiss-kiss!”, siis jooksevad ja söövad nad koos. Üks kass, ekstravertne Morris, saab koeraga paremini läbi, sööb koeraga samast kausist, teine, salalik Chuck, hoiab omaette. Võimalik, et Chuck on kaassööjate meelest hierarhias allpool, samas on just tema see, kes arvab, et ta loomulik rada on avatud tareaknast tuppa hüpata ja mõnda hoolega valitud salakohta terveks päevaks lesima minna. Chuck on ka see, keda võib leida pikutamast kasvuhoonest otse noorte basiilikute pealt.
Lõvi meil toas või kasvuhoones ei käi. Talle meeldib õu, kuut ja laut, samamoodi Morrisele.
Aga kui õue mõni hea söömaaeg panna, mis Lõvile väga meeldib, siis suudab koer minema uriseda mõlemad kassid. Niisiis on Lõvi iseenda standardite järgi karjas auhinnalise koha kätte võidelnud: ta on inimeste järel esikohal. Tõsi, mõlemal kassil võivad hoopis oma standardid olla.
Kanad, kalkunid ja neljajalgsed
Niimoodi saab jätkata, loomi ja linde vaadeldes… Kes on kus ja kuidas ma seda tean? Olen otsustanud, et iga päev tuleb talu fauna-vaatlusteks veidi aega võtta.
Võimalik, et meie karja hierarhias on esikohal hoopis kodulinnud, sest nemad saavad oma hommikusöögi kõige varem. Minu kohv sel hetkel alles tõmbab. Ja kassid-koer jooksevad mul jalus, kui ma hommikuti kanu ja kalkuneid toidan, nad ahmivad võimalusel lindude kausist ampse, seni, kuni nende kord saabub.
Kodulindude karjad on kõik täis hierarhiat, inglise keeles on selle kohta üks sümboolne väljend, pecking order: rühma hierarhiasüsteemi saab paika panna nokaga löömise järgi. Kes on kõrgem, see nokib allapoole. Oleneval rühma suurusest on igaühel allapoole nokkimiseks oma kamp ja selles pole mitte midagi juhuslikku, kõik on konkreetselt väja võideldud. Kui saabub mõni uus, süsteemi laiali lööv “info”, näiteks kui viia noorkanad suure karjaga kokku, siis hakkab toimuma üks üleüldine nokkimine. Kestab see umbes kaks päeva. Ja keegi nokib end selle tulemusena kõrgemale. Kõlab hirmsalt, aga tegelikult on selles oma turvatunde-aspekt: igaüks karjas teab, kuhu ta kuulub. Vähemasti niimoodi lohutavad nokimismisrituaalide teemadel meid välismaised kanatarkuse-raamatud.
Varblased, kuldnokad ja pääsukesed
Meie karja liikmed on ka varblased, kes elavad kanaaias suure toomepuu otsas. Nad on kanade meelest karja allosas. Neid näeb kanakünast toitu nokkimas vaid siis, kui kanakari on mõne uudishimujooksu tõttu nurga taha kadunud. Võimalik muidugi, et varblasemaailma standardite järgi on nad vabaduse hierarhia esireas, elavad nad ju ka kanadest ülalpool, oma suure puu otsas.
Niisamuti kuuluvad meie karja kuldnokad. Neile tuli mul kevade alguses eriolukorra inimvaeguses ise pesakaste korraldada: ühel märtsikuu hommikul oli kõik kädistavaid kuldsete nokkadega linde täis ja olemasolevatest kohtadest ei piisanud. Kui kuldnokad elupaikade pärast konkureerivad, siis teevad nad kurja haraka häält! Läbi häda panin kiirelt oma poolikule rõdule ühe pesakasti üles, sinna oli seda lihtne paigaldada. Nüüd ärkan igal hommikul selle peale, et kuldnokkade ema-isa vilguvad pesakasti vahet, ussikesed nokas, ja pojad viuksuvad pesas. Rõdu ma valmis ehitada ei saa, sest valitseb ehitusrahu – niisiis kuulub kuldnokkadele meie karjas suur võim: nad on ainukesed, kes on suutnud ehitusprojekti peatada! Ma ei tea, kui kaua rahu veel kestma peab, aga ühel hommikul tunnen selle ära, kui ärgates näen, mismoodi pojad lendamist harjutavad.
Ka pääsukesed üritasid meil võimu võtta. See oli üks hiliskevadine hommik, kui lõpuks ometi olid öökülmad möödas ja pääsud olid otsustanud, et aeg on hakata pesa looma. Meil on neli suurte ustega aita ja sel hommikul olid kõik need uksed valla. Pääsudel oli aga valla nende esivanematelt päritud instinkt ja nii nad meie arhailistest ustest sisse lendama asusid. Algas kohakehtestamine, kõlasid minu otsused: “Uksed kinni, ma ei taha, et pääsud magamisaita saaks! Ja tööriistakuuri ka ei taha!” Aga lauta? Ei, lauta ka ei saa, sest sinna sai mullu ehitatud uus tihe uks, siis ei saaks ma seda suvi otsa kinni panna, või tuleks kusagile külmakindlasse pinda mingi pääsukeseauk teha.
Nõnda jäigi sõelale meie “raamatukoguait”. Selle uksed käivad lahti nii, et saan need vihma eest ära räästa alla panna kuni sügiseni. Pühalikult võtsime vastu otsuse, et õnn võiks meie õnnele tõepoolest tulla – pääsud võiksid oma pesa ehitada kiiguaita.
Ja pääsud asusidki ehitama. Isegi kaks paari.
Aga järgmisel hommikul selgus, et kassid olid end kehtestanud.
Üks pääsuke oli juba peaaegu lõpuni söödud, teine oli veel poolenisti alles.
Ma olin kuri, võtsin kassidel kratist ja pidasin neile pedagoogilise dramaatilise epistli. Kassidel oli nende seisukohast võttes segadus suur. Nad olid oma esimese eluaasta jooksul selgeks saanud, et minu poolt toidetud kanatibusid puutuda ei tohi. Nad olid aru saanud, et samas laudas elavaid hiiri püüda tohib ja võib isegi kiita saada, välja arvatud juhul, kui poolsurnud hiirega esikuse uhkustama tuled. Ja nüüd siis said nad selgeks, et ülbelt aita kohale lennanud käärsabadega linde rünnata ei tohi, vähemasti perenaise silma ulatuses mitte.
Pääsukesi meie õuel pärast seda päeva rohkem ei nähtud. Kuldnokad ja varblased ja kassid saavad aga ühes karjas hakkama.
Aga seda, kes meil asju otsustab, ei tea ma ikkagi.