Olen siin Maria ja enda tegemiste kõrvalt ikka mõtisklenud õppimise peale.
Kui suur osa õppimisest peaks teie meelest olema vaba tahe/teadmishimu ja kui suur osa (enese)distsipliini haare?
Ma jumaldan vaba tahet igasuguste asjade käimalükkamisel ja käigushoidmisel. Vaba tahtega võib mägesid liigutada, mullu näiteks tegin võsast lilleaasa. Praegu on mul istumise kõrval suur paks klade, kuhu kirjutan üles aiatarkusi liikide kaupa. See on minu õppimine, mu vabast tahtest, iga hetk sellest nauditav.
Kunagi käisin koolis ja ülikoolis ja sain selgeks ka selle, mida tähendab liigutus “võtan täna ja õpin selle asja ära”. Vahel tuli ühe ööga omandada eksamimahu jagu õpikuid. Mul on hea meel, et seda enam tegema ei pea! Aga ka vabatahtelises õppimises on peidus seesama ärategemise-mehhanism, näiteks “võtan kätte ja õpin nüüd lähema tunni jooksul kõik ära, mis kurgikasvatuse kohta guuglist leian”. Seesama alustamise ja lõpetamise enesedistsipliin on kunagi mul koolis omandatud. Samuti oskus oma asju hommikuti plaanida ning mis iganes asju struktuuri panna – aiakaustik on mul jagatud osadeks, nii nagu on koolielu jagatud tunniplaaniks. Rääkimata sellest, et olen ju kunagi tänu haridussüsteemile kirjutama õppinud :).
Nii et loomulikult ma näen, et süsteem on vajalik. Aga mulle tundub see kuidagi nii frustreeriv (ja tunnetan lapse frustratsiooni), kui laps ise mitte midagi valida ei saa! Et täna olgu just see ja see lehekülg tehtud, ei mingit vaidlemist, käsk on vanem kui meie. Selles puudub õppimise võlu, uute asjade teada saamise iha. Ja ilma selle võluta läheb kõige olulisem kaduma… Olen aru saanud, et minu elus läks hästi, et lapsena haiglane astmaatik olin ja palju koolipäevi emaga hoopis raamatukogus veeta sain. Keegi ei kahelnud mu mõistuses ja samas õnnestus päris palju kohustuslikku kuidagi vahele jätta, sest nina oli ju nagunii raamatutes.
Nii et mina lapsevanemana-koduõpetajana proovin samuti mitte liialt last kohustustesse takerdada: olen tõmmanud ringi töövihikus selle lehe peale, kuhu me aprilli lõpuks peaksime jõudma, ja lasen tal endal valida, milliseid ülesandeid ta antud lehtedelt just täna tahaks valida. Tegelikult ei muutu midagi, kui ta teeb neid ülesandeid enda valitud järjekorras. Ega juhtu tegelikult ka mitte midagi, kui mõni ülesanne jääb vahelt hoopis tegemata. (Eks ma veidi siiski piilun, et kõik oskused harjutatud ja korratud saaksid.) Peaasi, et me iga päev mõnuga areneks ja õpiks.
Toon siia ühe raamatusoovituse, “Vabadus õppida”, kus autor ütleb kõige alguses otse välja elutõe: ta sai kunagi aru, et oma elu ühed olulisimad õppetunnid sai ta naabripoisilt. Mõtlen seepeale oma naabritädile, Galinale, kes õpetas korralikult kahe panniga pliine tegema ja kahe käega rohima, näiteks. Ma ei naeruvääristas absoluutselt kodundusõpet koolides. Ja ma näen seda, mismoodi mu laps(ed) õpivad mu kõrvalt neid teadmisi, mis tegelikult elus vajalikuks osutuvad. Oluline on oskus neid praktilisi teadmisi ja teoreetilisi teadmisi koos anda, ja veel nõnda, et mõnus oleks, et aina rohkem tahaks. See on ju seesama õpihimu, mis meid, täiskasvanuid, foorumitesse ja rahvaülikoolidesse õppima ajab. Mootoriks vaba tahe.
“Kui paneme varakevadised herned, siis neid ei tule leotada, need paneme kuivalt ja kuiva mulda, hiliskevadised leotame ja paneme niiskesse mulda,” õpetas kord ema ja mina õpetan nüüd lastele edasi. Üritan juurde ka seletada, miks, kui ei tea, siis otsime koos. Ja miks kanad magavad õrrel? Miks soojus läheb üles? jne.
Mulle meeldib see, kui säilib tung õppida, ja säilib tunne, et õppimine on privileeg. Ideaalis on õppimine inimõigus. Seda ei tohiks peale suruda. Muidugi on raske seda alati nii mõnusaks mängida. Aga proovigem.
Meil on kodus raamatumessidelt saadud hunnik õpikuid, loodusteaduste raamatuid, keeleõppekaarte. Need on kõik asjad, mille hulgast võib valida: mida sa täna uurida tahad? Heal päeval on see kõik lisaks kooliprogrammile, aga juhtub ka, et see on lihtsalt kooliprogrammi asemel.
Nüüd jõuan ringiga oma “Meie Eesti” raamatu ja “Meie Eesti töövihiku” juurde. Need on mõlemad tehtud mõnuga ja samas on nad mõlemad harivad. Mul autorina on heameel, et need on vaba tahte valdkonda kuuluvad ega ole kusagil programmis kohustuslikud. Aga mul oleks heameel, kui neid märgataks ja hoitaks neid nn vahetunniraamatuteks meie koduõppe-distantsõppe majapidamistes!
“Millist juttu sa lugeda ja arutada tahad? Kas seda, kui Eesti polnud vaba? Või seda metsavendadest? Või jääajast?” – näiiteks nii saab lapselt küsida. Ja lasta tal endal valida ka seda, milliseid töövihikuharjutusi ta teha tahaks: kas otsida kokku meie aasade lilli, tunda ära ravimtaimi, leida eestlaste pühad loomad-linnud, lõpetada rahvalaulud…
Need “Meie Eestid” on mõeldud 5-9aastastele ja on praegu kirjastuse poes hea hinnaga, loodan, et leiavad tee meie laste vabatunnilaudadele!
Olen kunagi varem ka neist “Meie Eestidest” kirjutanud, siin.
Ja siia üks link, sõbra tehtud video “Meie Eestidest”:
Head õppimist!