/Jaanuarist saati olen kirjutanud kolumnisarja ajakirjale “Kodu ja Aed”, see oli sarja esimene lugu./
“Miks sa kolisid maale?” Seda on minult viimasel aastal palju küsitud.
On pimedus, talvine pööripäev, aasta parim kirjutamisaeg. Olen selja pannud vastu varahommikust küdevat ahju, siin on täpselt paras kirjutamiskoht, varbad mahuvad vastu omatehtud taburetti ja ümber minu on omakootud lapitekk, kah pimedate aegade looming. Nii palju muud saab ilmas luua, mitte ainult kirjasõna. Akna taga ahetab tasapisi. Hea on lasta pilk akna taha hämarasse loodusesse ja rahulikult tunda seda igahommikust tunnet: ma kuulun siia, ma olen loodud siin olema. Ma olen loodu(se) osa.
Minu otsus maale kolida ei olnud tegelikult otsus. Ma ei mäleta päeva, mil see mõte oleks mind valgustuskiire-välguna tabanud. Siia kolimine on olnud protsess, mis algas mu sünnikodust ja mu esimestest mälestustest. Samas on see olnud rahulolematuse protsess: vaiksed torkivad äratundmised sellest, mis ja kus mulle ei meeldi, ning tajumine, et keskikka jõudes on aina keerulisem elada keskkonnas, mis päriselt ei sobi.
Mulle ei sobinud elada suurlinnas. Olen elanud nii Tallinnas kui New Yorgis, kolinud mõlemal puhul nii linna äärde kui saab, otse mere äärde, käinud rannas täie rinnaga õhku hingamas, eriti hilisõhtuti ja varahommikuti. Sest mulle ei sobinud pidevalt inimesi enda ümber tajuda.
Mulle ei sobinud elada väikelinnas. Ikka seesama inimeste teema: kõik kõigile tänaval otsa vaatamas, omavahel tagaselja arutamas. Sellel oli oma võlu, aga see väsitas ja hoidis valvel.
Ja linnatänavaist rääkides, mulle ei sobinud prügi. Ka mitte tulevane prügi. Kultuur ja prügi käivad koos. Ühel hetkel maakodust tulles hakkasin seda tugevamalt tajuma. Igal pool mu ümber käis pidu katku ajal, raiskamise pillerkaar, ülepakendamine, ületurundus… Kõik need pakendid, posterid, kaubad, homne prügi, maailmas, mis uppumas rumalatesse valikutesse. Maale tulles on võimalik see südamevalu siiski kohati unustada.
Ja mulle ei sobinud keskküte, kogu aeg oli tunne, et midagi on puudu. Ei sobinud mulle ka kortermaja, see kentsakas usaldamatuse õhustik, mida ilmselt enda sees ise kütsin oma hirmudega. Kui mitmes telefoni- ja wifivõrgus ma korraga osaline olen ja kuidas me kõik saame pimesi mängida mängu, et see ühine üleküllastunud tehnopark võiks olla elamiseks hea koht? Kujutasin ette releede vaevukuuldavat pidedat pininat, mis iga kuuga aina sageneb, mida rikkamaks inimesed saavad ja mida rohkem nad asjade abiga armastust kinkida üritavad… Käisin õhtuti jalutamas, vaatasin kaugelt neid sipelgapesasid, sagivaid kortermaju. Inimesed, ma armastan teid. Aga ma ei tunne end teie hulgas nii hästi, kui ma tegelikult tunda suudaksin. Ja küsimus pole mitte vannis või telekas või kiires netiühenduses. Minu “hästi tundmise” võti on kusagil mujal. Kui tare juurde sõitsin, siis esimese asjana heitsin hoovis selili vastu maad.
Mulle ei sobinud ka linnakodu ja maakodu vahet sõitmine. Kuigi seda elustiili harrastavad ju nii paljud. Tasapisi harjud, ütlevad nad. Aga mina hakkasin tasapisi aina enam imestama: kuidas on võimalik nautida pidevat lõhestatust? Kuhu kappi sai kohv ostetud, kus sai piim otsa, kus sa mis päeval oled ja milliseid kokkuleppeid saad teha, et ei peaks rumalalt edasi-tagasi sõitma? Lisaks süütundele sõidukilomeetrite pärast tekkis mu sees valus küsimus: kus mu kodu on? Arvan, et iga naise teeb õnnelikuks üks kodukolle. Sealt võib küll – olenevalt naisest – rohkem või vähem ära käia, aga seda õiget kollet on üks.
MAAL ON HÄSTI, AGA…
…ausalt öeldes ma siiski väga igatsesin ühte tsivilisatsiooni mugavust. Nüüd on sellega korras. Ma sain endale taresse vanni! Saan tulla laudast toimetamast, kogu täiega nautida põhu-ja-sõnnikulõhna, siis need riided ült heita ja kuuma vanni pugeda.
Kõik, mis mu ümber siin tares praegusel hetkel on, kõige selle tagant paistab lugu, pingutus… ja aeg. Muinasjuttu vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju unistama vannituba ja kuidas see saigi mõne aasta jooksul ehitatud… ja kuidas siis selgus, et vett kaevus ei jagu… ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga puurkaevu jagamises… ja kuidas ma lõpuks tegin ise puurkaevutaotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin, lõpuks saingi vee… ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud vannitoas on ehitusvead… ja kuidas sai pärast ümberehitust otsustatud siia osta korralik vann… ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest leti alt vannijalad välja kauplesin… ja kuidas maal selgus, et vannijalad oldi mulle ikkagi valed antud ja kuidas ma need järgmisel nädalal linnas ringi vahetasin… ja kuidas siis paari päeva pärast saabus taas torumees ja selgus, et mingi ühendus ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit osa ostmas, ja siis… voila! Oligi vann olemas.
Ahi, mille vastu ma oma selga praegu toetan, ka temaga on kentsakad lood. Tegelikult pole seda ahju olemas. On aga lood. Kuidas käis paberitega ahjumeister ja kadus pärast projekti kirjutamist ja hinnapakkumise tegemist ära, vastamata kõnede ja edasilükkavate sõnumite padriku taha… Kuidas ma ootasin teda kuude kaupa, kuni mu hoovi tuli juhuslikult üks ilma paberiteta ahjumeister… Ja ma viisin paberitega ja paberiteta mehed kokku, teine tegi esimese projekti järgi kiirelt ahju. Viie päevaga! Siis ehmatas paberitega ahjumeister, selgus, et projekt polnud siiski nii filigraanne, paberiteta mees oleks pidanud paberitega mehele töö käigus helistama. Aga ahi oli valmis. Paberitega mees ei soovinud seda aga oma nimel vastu võtta ja soovis ahju ülemisest otsast maha lõhkuda, sest üks siiber oli projektil kogemata puudu, pealegi oli ahi projekti järgi ehitatult tulnud liiga lähedale laetalale… Millal ta ise selle kõik ümber teeks, selle ajamääruse osas jäi ta endiselt segaseks. Teise mehe soov oli palju lihtsam: tema soovis oma tööraha kätte saada. Lõpuks tuli mulle idee helistada kolmandale ahjumeistrile, kohalikule mehele, kes on kuulus oma pikkade järjekordade poolest… ja millegipärast läks nii, et kolmas mees sai juba järgmisel päeval mu tarest läbi sõita, soovitas ühte kohta paari tellist välja võttes teha siibrikoht ja ahju peale panna kuumakindel plaat. Sain resti munade ja “aitüma” eest kuldaväärt nõu!
Paberitega ahjumeister pidi “varsti” tulema, et koldes samotte juurde panna, pliidiosale õige raud panna ja loodetavasti ahi ametlikult ahjuks vormistada, et see ka kindlustusfirmale sobiks. Vahepeal on möödunud kolm kuud ja ta pole veel aega saanud, saadan umbes kord nädalas talle meeldetuletussõnumeid. Ajutisest ahjust on saanud korralik tore koduliige. Algselt oli ta plaanitud krohviga katta, aga kogu selles segaduses ei tundnud see õige mõte. Äkki on paberitega mehel õigus, et nii kiiresti valminu hakkab pragunema? Krohvi asemel võõpasin tellised lihtsalt ühel õhtul valge kuumakindla värviga üle. Kohmakas ja kentsakas käsitöö, krobelised vuugid ja telliskivide seerianumbrite vermingud kõik silma all. “Oleks ma teadnud, et sa niimoodi viimistled, ma oleks hoolikamalt ladunud,” oigas paberiteta mees. Väga hea, et ei teadnud! Kogu ahjusaaga juures on see kindlalt üks asi, mis mulle meeldib.
RAHAKÜSIMUSED
Ja paberiteta mees sai vähem raha kui lootis, sest võtsin seisukoha: ta oleks ju võinud helistada paberitega mehele, arvestades, et mina ise ahju valmimist pealt vaadates seda helistamist korduvalt soovitasin… Ja paberitega mees pole siiani mitte midagi saanud, sest võtsin seisukoha: enne tuleks kõik ära lõpetada, ahi ametlikult vastu võtta, siis maksan. Loomulikult pole sellised olukorrad lihtsad. Kes on ehitust korraldanud, küllap see teab. Kui ma oleksin kõigile maksnud täpselt seda, mis nad küsivad, kas mul oleks siis maja täiesti valmis ja enesetunne taevalik? Mõni on mind kõrvalt süüdistanud liigses pehmuses, teine liigses karmuses. Ma pole mitte kellelegi maksmata jätnud, aga olen võtnud julguse öelda: ma ei saanud kõike seda, mis ma tellisin, ma ei saa ka maksta kõike seda, mis sa nüüd küsid.
Ühesõnaga: karastumine. Nende maaelu-lugudega võiks veel pikalt jätkata, ja seda ma siin rubriigis just plaaningi. Aitäh lugemast!
Olles ühe paberitega ahjumehe teekaaslane siin elus, siis võin öelda, et kõige-kõige raskem osa on paberite vormistamine. See on alati unetundide arvelt. AGA see ei õigusta tegemata jätmist. Ühel hetkel kui see aeg tuleb, vahel varem, vahel hiljem, saavad need paberid ka tehtud. Õnneks olen õppinud tema kõrvalt neid vormistama ja saan abiks olla. Tekib muidugi küsimus, et miks nii raske…Tihti ajab üks töö teist taga ja kõik tellijad tahavad, et nende asi saaks valmis üleeile. Kuna tegemist on aga käsitööga, siis tuleb igasuguseid vigureid vahel ette. Igasugused pisiasjad, mida ka kõige kogenum meister ei oska alati ette näha. Ja vahel tuleb ette, et tahaks puhkepäeva, sest ei jaksa. Sest väikeettevõtja elu ja tihti tuleb seda tööd teha iga päev ning nädalavahetust klassikalises mõttes polegi. Hästi palju huvitavaid nüansse.
Ma muidugi ei kirjutanud seda kõike selleks, et seda sinu paberitega ahjumeest õigustada. Pommita ikka edasi teda. See on tema töö ja kohustus.
Edu!
Praegu on pidevalt nii palju muud teha, nii et ega ma ole teda rohkem pommitanud tõesti. Kas seda “vastu võtmist” on vaja just õnnetusjuhtumi ja kindlustuse jaoks? Või on mingi muu põhjus veel?
Eks sellega ole selline kahetine lugu, et iga inimene võib eramajas omale ehitada kütteseadmed, kui need vastavad nõuetele. Ja selle paberi võin siis ise ka omale teha. Aga selleks peab ju teadma, mida teed, olema pädev tuleohutusnõuete osas jne. Kindlustus tõenäoliselt vilistab sellele, et võib nii teha. Eks nemad palka alati ka eksperdid, kes siis teevad kindlaks, kas vastas või ei. Loodetavasti selleni kunagi asi ei lähe sul.
Kui keegi sulle teenusena teeb, siis peab tal esiteks olema kutse või siis peab olema sellel, kes töö eest vastutab, kutse. Ehk siis kutsega pottsepp võib tööd lasta teha kutseta inimesel, kuid keegi peab vastutama ja paberi väljastama. Selle alla läheb siis sinu lugu. Kütteseadme kasutusjuhendi väljastamine on aga kohustuslik. Seda võib vaja minna ka Päästeametile. Seda võib sul vaja minna, kui sul on näiteks majale vaja kasutusluba või kasutusteatist. Oleneb, mida sa seal ehitad või teed ja kas need tegevused on mingi loa kohustuslikud. Selge on see, et see tuleb väljastada ja kipub ju olema ka nii, et kui seda pole, läheb kindlasti vaja. Mingist hetkest läheb töösse ka kütteseadmete register, kuhu kõik ehitatavad kütteseadmed sisse kantakse ja siis on Päästeametil parem ka kontrollida, kas ja mis on ehitatud, kes ehitas ja kas vastab tuleohutusnõuetele jne. Nii et kui mahti saad, käi ikka pinda. Täitsa usun, et palju teha maal kevadel. Ma siin teises Eesti servas mere ääres Liu külas – mässame aia ja majaehitusega, tööd jätkub eluaegseks kraantiiniks, kui vaja. Ja tegelikult olen õnnelik, et praegu saan olla just siin, kus olen ja teha seda, mida teen.
Aitäh,Epp jagamast oma tundevirvendusi maaelu iluvalust.
See ongi tõeline elu.
Ole terve!
Ammune Su tegevuste jälgija. Tahtsin lihtsalt öelda, et Su maale kolimise teekonna kirjeldus resoneeris minuga, juba mitu päeva, nii et pidin kohe siia kommentaaridesse ka sisse astuma. Väga innustav on lugeda, kuidas inimene otsib, ka juba nn keskeas, oma-päris-iseenda sobivat keskkonda. Mõtlemisainet mulle, kes ma siin, nutimaailmas nagu Sa kirjutasid, neljakümnendate eluaastate seas, suurt rahutust tunnen ja mingit teist elu igatsen, aga muretsen, et kas siis nii hilja linnainimene veel õpib maaelu ära, mis lastest saab, ja nii edasi. Kui on vaja ja sobib, siis saab. Aitäh oma teekonda jagamast.