/See on ajakirjas “Kodu ja Aed” märtsi hakul ilmunud lugu./
Ma tulen laudast toimetamast, jään keset õue seisma, vaatan taevasse ja hingan sisse mahedat õhku. Mis aastaaeg see meil on? Kas talv jäi tõepoolest taevasse, vananaistesuve järel saabus vananaistesügis ja vananaistetalv?
Palju imelikku on viimasel ajal juhtunud. Austraalia põles, USAs praetakse presidenti, Iraanis lasti drooniga kindral alla, Hiinas algas tõsielu-zombifilm. Aga kõnelesin hiljuti ühe 90aastase memmega, kes ütles: “Maailmas pole minu mälu järgi mitte kunagi tavalist elu olnud.” Alati on olnud segadused ja ootused, on uue hinguse tunnetus. Lihtsalt vanasti ei olnud sotsiaalmeediat ja sul oli võimalik segadused unustada, kui oma tare ja lauda vahet tatsasid.
Siis lasin ma pilgu taevast lahti, maagiline hetk oli selleks korraks läbi. Tulin tuppa, istusin köögilaua äärde ja hakkasin kirjutama kirja, iseendale ja sulle, mu lugeja. Kirja tulevikku.
Milline on meie elu märtsi hakul 2020, kui mu kiri ajakirjapaberi peal su postkasti jõuab? Kas Hiinast jaanuaris veerema läinud superviirus on kontrolli alla saadud? Või on hoopis nii, et märtsikuus tagasi aasta algusesse vaadates meenutame seda süütust ja mugavust, meie endist maailma?
Ma loodan, et meie märtsikuusse mahub palju muud kui see superviirus. Ja me saame rääkida ilusatest asjadest: lilledest ja liblikatest, puudest ja põõsastest.
Lugusid lilledest ja liblikatest
Näiteks sellest, kuidas ma oma aias möödunud sügisel ühte kollast teisega asendasin. Toimetasin labidaga ringi: kust paistsid võilillelehed, sealt kaevasin mätta välja. Mätas läks kärusse, sealt edasi hunnikusse koormakatte alla – kõdunema ja mullaks muutuma. Aga tekkinud augu põhja panin krookusesibulate viisnurga ja selle peale kompostimulda. Milline see eksperiment välja tuleb? Neid krookosibulaid panin palju, kõik muru peaks kolletama. Eks kevadel näeb.
Kollane ei olevat praegu aiakujunduses moes, nii teadis mulle möödunud suve hakul üks aiandiomanik rääkida. Minu õnneks! Sain talt palju kollaseid käest läinud rusesid poole hinnaga, lõikasin lilled tagasi ja nad jõudsid mu juures korralikult õitseda, ka pärast teist tagasilõikamist, ning lõpuks käisin ja raputasin ruse seemneid vajalikesse kohtadesse, uueks kevadeks. Ruse on küll üheaastane lill, aga tubli isekülvaja. Eks siis näeb, kas niimoodi teadlikult isekülvates seemed ka kasvama lähevad. Korjasin mitmeid oma lillede seemneid ka lahtistesse topsidesse ja tõin tuppa ootele. Kevadel on mul plaanis neid edasi külvata, tegin seda jõudumööda ka sügisel. Üks enda välja mõeldud meetod on laia terava noaga: lõige mulda ja sinna veidi seemneid. Kuna meie maastik muutub sujuvalt metsast aasaks ja aasast aiaks, siis siia sobib selline metsik meetod.
Aga miks just kollane? Läks nii, et otsustasin möödunud kevadel oma aeda lilli lisada. Aed oli üsna metsistunud, ma lihtsalt vaatasin talle otsa ja nägin, mis värvis ta minuga kõneleb: võilillede ja kellukeste keeles. Kollane ja sinine olgugi minu aia värvid, nii ma otsustasin. Siis ei pea ma kunagi muretsema ka nende metsikute lillede pärast, kes kasvada tahavad. Nad sobivad siia sisse, mu aed “kannab nad välja”.
Suur osa mu lilleaiast on veel vaid mu vaimusilmas. Aga uskumatult efektsed mõjusid kiirelt pikaks visanud päevalilled. Nende külvamist jätkan kindlasti ka uuel kevadel. Seda enam, et päevalilleseemnete tõlvikutest sai kanakarjale süüa. Imehea ja odav, kiire ja maitsev lill! Plaanin tekitada päevalillesaari: keskele kõige kõrgemad, äärte poole keskmist kasvu ja kõige äärtesse madalat kasvu lilled. Päevalillesid minu mulluse praktika järgi eriti ümber istutada ei saa, aga kes pandud õigesse kohta, need kasvavad vuhinal.
Lugusid liblikatest ja mesilastest on mul ka! Iirimaalt leidsin veebipoe, kus on müügil seemed (väike tasuta reklaam: www.seedaholic.com), seemneid on seal seinast seina ja lilleseemned on jagatud eriilmelistesse kategooriatesse, näiteks värvide järgi, aga on võimalik välja valida ka liblikate ja mesilaste meelitamise lilli. Neidki seemneid saabus mu juurde.
Aga mis puudutab talvisesse ettekasvatamisse, siis otsustasin kusagile piiri tõmmata ja oma liistude ehk talvise kirjutamise juurde jääda. Teen koostööd ühe kohaliku aiandiga: minult on seemed, aiand kasvatab istikud valmis ja saab selle eest osa seemneid/istikuid endale. Eks näis, mis lugusid sealt tuleb.
…ja puudest ja põõsastest
Veel on mul lugu sellest, kuidas sel talvel tuli maja ümber kuus puud maha võtta, sest tormides ragisesid nad päris ohtlikult. Ja kuidas ma otsisin puude “realiseerimiseks” kõige mõstlikumat lahendust. Iga puu puhastab õhku, seob süsinikku terve oma eluaeg. Kõige kliimahoidlikum oleks mahavõetud puu lihtsalt vedelema jätta, nii hoiab ta oma kinni püütud süsinikku kõige kauem kinni. See ei lähe aga sugugi kokku meie esteetikaga (kuidas sa jätad lihtsalt notid vedelema!) ega muidugi mitte meie talupojamõistusega (puu tuleb ju ikka ahju panna!).
Mul oli aega seda kõike läbi mõelda ja otsida lahendusi puunottidele aianduses. Kui puude langetamise aeg oli käes, siiis olin oma südames selle kurva teemaga rahu teinud. Nende puude eluaeg on läbi, au nende põrmule, nüüd väärindan ma neist teistmoodi. Keskmiselt jämedad notid läksid hunnikusse puulõhkumisvmasinat ootama. Jämedatest nottidest sai aga päevitustool-mänguväljaku, terassilaua, viinamarjapeenra osa, ürdi-püramiidi aluse, lillepotid, kompostihoidla… Ja jätkus paar viilu ka ladustada, et ehk tulevikus mõned taburetid teha.
Kui juba puude peale jutt läks, siis räägin ka loo, kuidas mul mullu õnnestus neli noort puud päästa. Seoses majale veetrassi ehitamisega oli vaja üks kahemeetrine saar tee pealt ära koristada. Palusin kopameest: anname saarele võimaluse mujal jätkata. No proovime! Kõigepeal haukas mees uude kohta korraliku laia augu, siis haukas puu koos mullapadjaga… ja kümme minutit hiljem oligi saar istutatud. Tõmbas küll lehed kollakaks, aga siis juurdus.
Kui asusime ehitama kuuri, siis juba teadsin: kolm minupikkust pihlakat tuleb samamoodi ümber istutada. Tegime seda ajal, kui kestis “vananaistetalv” ehk varakevad, arvestusega, et kui tuleb öökülmi, siis katan ümber istutatud puude juured kuuseokstega ning vajadusel teen puude lähistel öösel tossulõket. Praeguse seisuga tundub, et puud juurduvad, pungad paistavad!
Ja me saame koos minna edasi kevadesse, mis tuleb sel aastal teisiti, nagu ikka…